Mina jälle siin

Ma olen paar korda tahtnud siia uut kraami postitada, aga iga kord on asi pooleni jäänud...millegipärast. Niisiis...jõulud olid, aasta lõpp tuleb. Praegu on mingi vahepealne imelik aeg. Ei liha ega kala. Samas just praegu lasti akna taga üks raketipesa vastu taevast. Olemine on ikka aastavahetuse poole kreenis vaikselt. Mis siis vahepeal toimunud on?
Kinos käisin üle pika aja. Hitman oli filmiks. Tegelikult ma niiväga ei tahtnudki just seda filmi näha, kui just kinno minna. Hitman oli lihtsalt kõige sobivamal ajal. Kokkuvõtvalt: suht jama film, ei soovita. Sisu oli keskpärane (palju ebaloogilisust), madin oli keskpärane, peaosaline oli hea ja peanaisosatäitja...oli väga kena :) Suur salajane organisatsioon (tavaliselt nimega Firma või Kompanii), kellel on palju raha ning ei anna vastust kellelegi ja külvab "oma õigust" üle maailma...liiga klišee. Huumorit ka ei olnud. Shoot 'em up oli vähemalt naljakas, kuigi väga ajuvaba. Aga vähemalt "kinolaksu" sain kätte...bueno :)
Murueit tuli Soomest tagasi koju jõulutama. Käisime kohvitamas :) Poleks uskunud, et sellist verbi kunagi enda kohta kasutan. Paar päeva enne jõulu...rahvas oli hullumas oma shoppamisega; Selveri parkla oli autosid pungil täis nagu meie kartulipõld mardikaid. Pika otsimise ja kerge vedamise peale saime siiski Murueide Lennuki maandatud. Siis ma proovisin elu esimest korda Mocca kohvi...poleks neid mõnusaid küpsiseid olnud, oleks see ilmselt ka viimaseks korraks jäänud. Igatahes sai veidike chit-chatitud ja siis oli mul aeg tööle minna ning Murueit pidi kellegi koera ravima minema või midagi. Mulle kingiti üks saurus ka, bronto tüüpi, selline sõbralik. Kes näha tahab, peab mulle külla tulema.
Mõne päeva eest omandasin endale The Young Indiana Jones Chronicles Vol2: War Years DVD. Kätkeb endas Indiana Jonesi seiklusi I maailmasõja päevilt. Vähemalt sama kütkestav kui Band of Brothers, mis, tõsi küll, räägib II maailmasõjast. On sõda, on armastust, on huumorit ja just see kõige lemmikum (loe: huvipakkuvaim) ajalooperiood - eelmise sajandi algus. Suurepärase hõnguga sari. George Lucase parim projekt ongi minu meelest Indiana Jonesi mütoloogia, mitte Star Wars. Kuigi ulme on mu teine lemmikvaldkond ajaloo kõrval, jätavad tähesõjad mind millegipärast külmaks. Star Wars on minu maitse jaoks natuke liiga eeposlik, umbes nagu loeks kuus korda järjest Kalevipoega kaanest kaaneni.
Eile sadas Tallinnas jälle lund, et maa korraks valgeks teha ja siis sama targalt kohe ära sulada. Mõttetu. Iga aastaga läheb olukord hullemaks. Huvitav kas tänavu Otepää suusaetapi tarvis aetakse lumekahurid kurjaks ja tehakse rohelise mätta otsa rada maha või tühistatakse kogu üritus. Kurb on mõlemat pidi.

Sünnipäevapizza

Kolmapäeval jõudis üks klassivend päevade lugemisega taaskord 360 peale. See auväärne sündmus teenis talle +3 respekti* ja minupoolsed õnnesoovid mehise käepigistusena. Möllu pidasime maha Roccal Mare** kaubanduskeskuse pizzarestoranis, kus tellisime kolme mehe peale ühe suure peopizza ja kolm väikest jooki sinna kõrvale. Et päris käest ära ei läheks, jäime seekord Aura*** mahlade juurde. Koju jõudes oli väljas juba kottpime. Ulme.

*-nalja mõistmiseks vajalik eelnev RPG kogemus
**-pole üldse kindel, kas see on õige kirjapilt
***-tasumata reklaam

See blogi sissekanne sai teoks tänu esimese klassi internetile tavaklassi vagunis.

Päkapikud juba käivad

Eile (täpsemini juba üleeile) potsatas postkasti esimene jõulukink - ajakirja Proceedings of the Estonian Academy of Sciences: Chemistry 2006. aasta septembrikuu number. Ma kirjutasin jõuluvanale juba ammu oma soovist ja jõulukuu eelnädalal läkski mu soov täide. Linnuke siristas, et antud teosele pidi tulema lisa. Vähemalt triloogia. Hoidke silmad lahti kodanikud keemiahuvilised! Mina asun igatahes lugema.

PS. Täna tuli Tallinnas l.u.m.i maha. Paks ja kohev nagu mu vanaema kass. Ainult et mitte sama valge. Kass siis. Aga lumi oli ä.g.e. Vähemalt hommikul, kui sahad polnud veel kõikjale jõudnud ja lund sisse soolanud. Ma tahan veel lund, palju-palju-palju lund! Lund! Kohe! Muhahahahaaaahahaaaa! Ja et kõikidel äärealade elanikel ja eriti vanuritel oleks selleks imeliseks talvemuinasjutuks toit varutud, küte olemas ja tervis korras...sest nii palju lund oleks (logistiline) katastroof. Ja samas see oleks nagu täiega äge ja ruuliks sajatuhandega. Ilma iroonia, ilma sarkasmita. Jah ma tean, mul on lume fetiš. Sue me! :-D

Sobe uus plaat

Tartu bändil Sobe ilmus peale viieaastast vaheaega uus album. Nende 2002 aasta esikkauamängiv on minu lemmikplaatide top5's kindlal kohal olnud algusest peale. Tõsiselt mõnus lennukas ja kergelt unelev soft-rock-pop muusika tõmbasid mind esimese kuulamisega käima. Solisti liizi megahää vokaal lisas tordile veel kirsi tippu. Ma olin täisti müüdud, täpselt nagu nende CD, mis leidis auväärse koha minu plaadiriiulil. Üks vähestest plaatidest, mille eest ma olen raatsinud raha välja käia.
Nüüd, nagu välk selgest taevast, ärkas bänd täiesti nullist uuesti ellu. Ja kohe koos plaaditäie lugudega. CD'l nimeks Tabatud Hetk. Rõõmu kui palju. Või siiski mitte... Külastus nende enne-täiesti-korraliku-kollase-oranzi-disaniga-nüüd-üdini-masendava-lilla(sic!)-värvilahendusega internetikodusse algas kohe hoiatavate märkidega.
Esiteks polnud enam liizi :( Solistiks on mingi uus kutt "omapärase tämbriga". Mina oleks ainult kuulamise (lehel on striimitavad demod) põhjal pakkunud, et laulab over 35 something naisterahvas, kelle lauluhääl loperdab kõvemini kui õhuauku sattunud lennuk.
Teiseks oli patriootlikkuse tuuled kohale puhunud eestikeelsed laulusõnad eelmise plaadi inglise lyricute asemel. Eestis on minu jaoks käputäis bände, kes oskavad eestikeelseid sõnu muusikasse valada; sõnad, what aren't just another lyrics ja muusikaline taust, mis ei ärata minus esimese kuulamisega ja-mis-siis-jõehobu tunnet. Sobe uue plaadi refräänide sõnu kuulates tekkis mulle tunne nagu viibiks külapeol, kus esineb Sulo vms tegelane oma mõttetute ballaadlauludega. Ma ei ütle, et Love Pioneers (2002 a. plaat) ingliskeelesed sõnad prentendeeriks Nobeli kirjanduspreemiale (kuigi nad olid üle keskmise head), aga oma lauludes tegid nad "klikk" ja läksid täpselt oma kohale nagu vinnastatud padrun.
Lõpus, kui juba meeleheitlikult klõpsisin lugusid läbi lootuses leida vähemalt head muusikat kõige selle jama otsas...siis ma ei leidnud seda. Ei mingit leidlikust, ei mingit sünergiat, ei mingit elu. Tundus nagu oleks neid relvaähvardusel mängima sunnitud. Ilmselt oli relvaks kivioda, mis neid eriti ei innustanud, sest tulemus on igav.
Mis juhtus inimesed? Kuidas muutus nooruslikuslik popbänd ebalevaks Raadio Elmari (ja pealegi mitte eriti heaks) eetritäitjaks? Ärge ostke seda plaati. Kui kusagil peaks veel Love Pioneers'i müüdama, siis ostke hoopis see. Või küsige minu käest kuulata.

Külmad ilmad

Sügistuuled nõelavad vihasemini kui turris herilased. Piisas vaevalt minutiks hõlma lahti hoida ja tulemuseks on, et käisin täna Neo-angiini ostmas. Urin...

Teistmoodi pilt

Mulle meeldib fotograafia. Enamus mu klõpsudest on kas loodusest või sõpradest-tuttavatest. Aga mõnikord tuleb tahtmine proovida midagi muud. Üks žanr, mis mulle eriti sümpatiseerib, on minimalism. Igasugused märgid näiteks - maksimaalne info minimaalse pingutusega. Või siis natüürmort, vaikelu, stiliseeritud lakoonilisus. Millegipärast on mul sellises stiilis väga raske head pilti saada või täpsemalt sellist pilti, millega ma ise rahul oleks. Eks ma osaliselt ajan selle kaamera süüks :P Siin on üks õnnestunud "haruldus". Ideaalne valgus, laconicism at it's best. Ei ole just kõige elavam pilt, mida ma olen teinud, but what can I say - I like order&symmetry :)

Tuntud ja tundmatud

Sel nädalal kohtusin ma ühe väga huvitava inimese ja seni tundmatu (nüüd juba tuttava) sugulasega. Selgus, et mul on ülikooliprofessorist vanaisa onutütre mees - materjaliteadlane, spetsialiseerumisega pooljuhtidele. Ülimalt edukas oma alal - tema leiutatud päikesepatarei element on USA' s juba pikemalt aega seeriatootmises (teenides miljoneid dollareid) ja lendab NASA eksperimentaallennuki energiaallikana mööda ameerikamaa õhuruumi. Eestis arvati, et selliste päiksepatareide tööstuslikul tootmisel ei olevat tulevikku. Eesti Nokia, anybody? Sissejuhatuseks tehti väga põhjalik ülevaade laborist, kus V. töötab ja millega ta oma tööd teeb, alustades koopiamasinast ja lõpetades kõrgtehnoloogiliste kuumutusahjudega. Kuigi mulle sciencetalk meeldib, siis nii kõrge pilotaaž ja need surmasõlmed, mida mu kauge sugulane oma töö põhimõtteid selgitades tegi, olid küllaltki keerulised aru saada. Oleks pidanud Murueide kaasa võtma, kes keemiaterminoloogia eesti keelde tõlkinuks. Peale füüsika ja keemia sai päris tükk aega sai vesteldud kõikvõimalikel tsiviilteemadel. Alustades Muhu- ja Saaremaa kogemustest minu ja tema silme läbi, lõpetades Microsofti tootekvaliteediga. Fotode peal (mis rippusid kõikjal tema tööruumides ja sisaldasid mälestusi oh kui paljudelt komandeeringutelt üle maailma) nägin ära ka tema lapselapsed, kes on mulle teadaolevad minu kõige kaugemad sugulased.

Lumi => talv => jõulud

Täna sadas/sajab (vähemalt Tallinnas) maha teine korralikum lumevaip. And me like it :) Kooli minnes oli väga kompu olemine, vastupidiselt eelnevate päevade ebamugavale ilmale. Mõnusalt pehme talveilm, lumi pudistas näkku, tuult peaaegu et ei olnudki ja temperatuur võis olla mingi 0...-1 kraadi. Väga jõululik tunne võttis võimust. Murueit juba ammu kirjutab oma blogis, et tahaks jõule. Täna tahtsin mina ka. Täismängu: piparkookide magusat maitset, jõuluküünaldes kuuske hämaras toas, hapukapsaste-verivorstide valmistaise lõhnu ja talverõivais loodust (fotokas saab jälle tööd) ning kingituste lunastamise protsessi - kes mida jõuluvanale ette kannab ja kui edukat ta seda teeb :) Aga sinna on veel natuke aega - kuu ja nädalake veel otsa. Jään ootama.

Öised jalutuskäigud

Kell näitab sügavat keskööd. Mina istun siin, teen oma blogi sissekandeid ja äkitselt kuulen koridorist mingit askeldamist. Pikalt sahistatakse. Lõpuks saab uudishimu minust võitu ja lähen piilun läbi ukseaugu, mis asju seal nii hilisel tunnil aetakse; ja näen mina mida? Koera viiakse jalutama! Ka paar korda enne on selle koeraga öösel jalutama mindud. Millegipärast meenub Tuhkatriinu lugu ja kuidas tõld keskööl kõrvitsaks ning tõllahobused hiirteks muutusid. Samas meenub ka Dracula komme öösiti oma õelaid tegusid toimetada. Siit võib igaüks need kaks klassikut kokku liita ja oma muinasjutu saada. Have fun!

PS. Praegu tuleb telekast mingi dokfilm rinnahoidjate ajaloost. Kas näiteks teadsite, et push-up rinnahoidja tõstab rindu? Või et rinnahoidjad 100 aastat tagasi olid teistsuguse disainiga kui tänapäeval? Olege ikka normaalsed Kanal 2. Kell kolm öösel pole küll prime time, aga võiks ikkagi mõelda, mida telepurki paisata. Näidake kasvõi MacGyveri korduseid, need on ka harivamad.

Militarism ja turism, kes neid suudaks lahutada

Skyland sai täna kutse külastada üht aktiivse puhkuse veetmise kompleksi (sry, ei oska sellele kohale paremat nimetust anda, süüdistage hilist kellaaega). Kui me kohale jõudsime, siis oli päike juba loojunud ja pimedus hakkas maad võtma. Hämaras oli raske kõiki ehitisi adekvaatselt hoomata ja minu hinnang kompleksile võis sellevõrra langeda. Kõige esimene objekt, mida meile demonstreeriti oli väidetavalt ainukene Eestis eksisteeriv NATO standarditele vastav harjutusrada. Teate ju küll, selline nagu filmidest nähtud - seinad, millest üle ronida, traadid, mille alt läbi roomata, veetakistused, millest läbi sumbata jms. Rada pidi isegi nii hea olema, et Kaitseliit käib seal harjutamas ning on üks Erna retke osadest. Mina ei saanud aru, mis seal nii erilist oli, et ei sõjavägi ega Kaitseliit ega ükskõik kes teine, ei ole suutnud sarnast konstruktsiooni kokku panna. Mõne meetri kõrgune torn raja alguses oli vast keerulisim element valmis ehitada. Ülejäänu suudab iga vähegi naela ja haamrit käes hoidnud mehepoeg kokku klopsida. Sisuliselt oli seal paar erinevas mõõdus jalgpallivärava raami ja paar töödeldud puulatti. Võibolla on see ebaadekvaatne hinnang, kuivõrd päevavalgust oli järele jäänud näpuotsatäis ja maad kattis päris korralik lumevaip, aga see on minu hinnang sellegipoolest.
Tagapool oli terve trobikond erinevaid lasketiire erinevatele relvadele ja erineva vajadusega liikuda ühest kohast teise (teatelaskmine?). Sõda saab seal korralikult mängida, pluss omanik ütles omavat ka täiesti töökorras soomukit. Ööbimisvõimalusi olevat 150nele inimesele, vajadusel rohkemailegi. Stressi väljaelamiseks täiesti sobiv paik, keset pakse metsi.
Üldiselt võis reisiga rahule jääda, seda enam et ma sain tasuta süüa, mis on alati hea näitaja :)

Fotonädal: VII foto

Fotonädala viimane foto. Tehtud Kuivastus selle aasta maikuus. Kindlasti üks mu parimaid klõpse; viide väga erilisele kohale - Muhumaale. Täiesti teine maailm: vaiksem, kindlam, rahulikum. Muust maailmast täiesti eraldi. Tegelikult alles hiljuti suurlinna käras elades olen ma seda eriliselt hindama hakanud. Kuigi reisiaja kokkuhoiu huvides ma pooldan silla ehitamist üle Suure väina, katkestaks püsiühendus selle maailma erakliku olemuse.

Fotonädal: VI foto

Mulle meeldivad puhtad värvid. Ja valgus. Ja minimalism. Ja märgid/sümbolid. Tänane, kuues, pilt on just selline, mis neile nõudmistele vastab. Me like it :)

Fotonädal: V pilt

Mul on palju pilte teedest, mis kuhugi viivad, sest see teemaatika on fotograafilisel kui ka abstraktsel tasemel alati sobiv. Nagu audreyhepburnlik "väike must kleit".
Tänane pilt on teest, millel ei ole kurve, kuid on selline postkaardilikult maaliline mekk. Eriti meeldib mulle taevas - täpselt õiget sügavsinist värvi mõnusalt lopsakate pilvetupsudega.

Fotonädal: IV foto

Fotonädala neljas foto on tegelikult mitmuses. Fotod, õigemini fotoreportaaz või -jutustus ühest kajakapaarist, keda ma kohtasin eelmise aasta suvel Muhus suvitades. Väga vahvad oli jälgida kuidas üks kajakas (isalind(?)) torpeedona vee alla kalastama sukeldus. Osav tüüp oli, hõljus-hõljus vee kohal ja siis äkki kukkus, splässsh, kivina lainetesse ja tuli kala nokas pinnale. Tegelikult eelnes edukale jahile mitu mitte nii edukat üritust. 

Päris mõnus on siin peesitada, aga pugu on veidi tühi.


Kallis, äkki oled nii nummi ja püüad lõunaks mõne kala.


Kõik on kompu kallis, sinu soov on mulle seaduseks. Täna saab kala. Toorelt.


Scanning, scanning...


Vaata sealpool paistab üks õige magus pala.


Lati "plätsss".


Minema pääses kurask...round 2.


"Tule kui leebe tuul...lendan sinu järel üle maa ja vee"


Oh mu vapper kalamees...


Ready, stady,...


...go!


Täna ei ole vist minu päev...jälle läks käest ära.


Hea küll kallis, lähme võtame midagi kalasadamast koju kaasa.


Kas keegi liigutas seal all?


Jap, keegi kohe kindlasti liigutas.


Kus sa poed kala?


Kätte sain!

Fotonädal: III foto

Kirjutasin siin mõnda aega tagasi Saaremaa rallist. Nüüd siis üks pilt ka jutu illustreerimiseks. Väga rallilik pilt minu meelest.

Päeva tera

Tasuta porno (ka alla 18. aastased võivad klikkida):
http://www.biertijd.com/mediaplayer/?itemid=3954

Fotonädal: II foto

Suvel sai Musta Mere ääres käidud. Jube palav oli, aga see-eest väga huvitav. Eriti eksootika oli Serbia külastus. Aga kõige kaunim linn, milles me viibisime, oli kahtlemata Budapest. Tänane foto ongi tehtud Budapestis parlamendihoonest. Võibolla peaks sellest reisist siia blogisse vähe pikemalt kirjutama, kuni veel enam-vähem kõik meeles on.

Päeva tera

Maailmas on 10 sorti inimesi. Ühed, kes mõistavad kahendkoodi ja teised, kes ei mõista.

Fotonädal: I foto

Täna käivitub minu blogi paljudest eriprojektidest esimene: fotonädal. Kogu selle nädal jooksul postitan ma iga päev (või siis öö, nagu praegu) ühe oma parimatest fotodest. Fotod ilmuvad bloggisse meelevaldses järjekorras ja mingit püramiidi top 7'st 1'ni ma laduda ei kavatse, küll aga moodustavad postitatavad fotod minu Klõpsude Top 7. Antud top ei pretendeeri absoluutsele paremikule, sest ühtegi inimestega fotot ma postitada ei kavatse. Ilma luba küsimata fotode avalik esitamine käib minu põhimõtete vastu. Palun veel tähele panna, et minu kaamera on korralik kompakt, aga siiski mitte üldse peegel. Nii et überteravaid pilte ilveste keerukast armumängust kahekordse vikerkaare taustal ei tasu siit oodata. Küll aga kõike muud :)
Esimene pilt saab olema tore nagu linnuke oksal. Sõna otseses mõttes. Ilmselt otsis ta mõnusat pesapaika või kena kaasat, kellega koos paar pisikest kuldnokka üles kasvatada.

Päeva tera

K: Mis vahe on optimistil ja pessimistil?
V: Optimist teab, et kaks pluss kaks on neli. Pessimist teab ka, aga arvab, et seda on ikkagi liiga vähe.

Selleks aastaks võib vist talvehooaja alguse avatuks kuulutada; saare käigud on selleks aastaks otsas (vist?). Viimane külastus väina taha päädis vanaisa juubeli tähistamisega. Täitsa vahva oli. Sai kuulda värvikaid ajaloolisi seiku mõne Muhu saare elaniku tegemistest. Eredaim oli vast lugu mehest, kes propageeris II MS vene ja saksa sõjaväes teenides "1000. aasta rahuriigi" ideed ja saatis vastavasisulisi kirju nii Hilterile kui Stalinile...irw :)
Külaliste lahkudes sai pidu vaikselt edasi peetud veidi väiksemas seltskonnas. Põhjalikult arutati läbi järgmisel ööl ees seisnud kellakeeramise probleemid kui ka internetiühenduse kaabelduse optimeerimine. Mõtteselguse huvides rüübati kõrvale mahedat veini ja ka kraadi võrra kangemat kraami. Lõpuks otsustati, et hommik on õhtust targem ja eks hommikul näha ole, kuhupoole need kellad keeratud on.

Päeva tera

K: Miks piloot vallandati?
V: Ta oli tihti pilves.

Saaremaa ralli (2. ja 3. päev)

Ralli teine päev algas vara-vara. Kaugelt enne päiksetõusu. Esimene katse algas juba pool kaheksa ja enne seda tuli veel süüa-juua ning loomulikult katsele kohale sõita. Kui praekartulid, puder või jogurt (kuidas kellelgi) naha vahele olid aetud, siis riidesse ja ralli poole ajama. Hommikused sirutusharjutused jäid küll tegemata, aga see-eest sai üle kraavide vaatluspositsioonidele liikudes kaugushüpet harjutada. Ettenägelikumad olid ennast varustanud kummisaabastega, mis polnud aga pooltki nii huvitavad kui iseendale panustamine, kui heas hüppevormis tegelikult ollakse. Panused olid kõrged ja vesi oli veel kõrgemal, aga õnneks ei olnud vaja isiklikke rekordeid hüpata ja sokid jäid kuivaks. Meie vaatluspositsioon oli väga hea - pikk kurv oli täies ulatuses hästi jälgitav ja fotografeeritav. Autode vahepeal täitsid n.ö "reklaamipausi" osa mitmed hilinevad pealtvaatajad, kes üritasid rallirada ja pealtvaatamispositsioone eraldavast laiast kraavist üle hüpata, ent hindasid oma võimeid üle ja maandusid teise kalda asemel külma kraavivette. See kolm tundi möödusid palju kiiremini kui eelmise õhtu linnakatse ja juba tulidki kurvist nähtavale GAZ-rallikad, mis tähistasid kiiruskatse lõppu.
Kui meie järgmisele katsele jõudsime siis oli see juba alanud ja parimad kohad pealtvaatajaid täis. Me ei lasknud end sellest häirida ja lasime hea maitsta kaasa pakitud toidu- ning joogikraamil: (rohelistel) banaanidel, vorstidel, porganditel (väga hea mõte muide) ja soojal teel (über hea mõte, suht loogiline valik ka muidugi). Et väga head vaatekohad olid juba võetud , siis tuli mõte liikuda edasi parematele jahimaadele ja nii ka tegime. Leidsime hea vaateplatvormi ühe künka otsas, kus oli hea päikese käes peesitades ja Vana Tallinat rüübates mööduvatele rallikattele kaasa elada.
Oriküla katsele jõudsime me jällegi liiga vara ja esimene auto andis ennast päris kaua oodata. Vahepeal sai jälgida ralli korraldusmeeskonna "suurepärast" arusaamist ralliohutusest, täpsemalt sise- ja väliskurvidest. Kummal pool on ohutum? Täpselt nii - väliskurvis! Sinna ka rahvas aeti, sest seal on ju ohutu! Eks? Seal katsel sai jällegi hoolega pilte tehtud; seda, mida tohtis ja seda, mida tegelikult ei tohtinud. Igatahes väsitas see katse päris põhjalikult ära ning viimase katse ja autasustamise jätsin ma vahele ning läksin hoopis kalli sugulase juurde ralliväsimust välja puhkama. Hommikul oli vara ärgatud ka ju...
Järgmine päev oli kodusõidu päev. Enne sai veel Kuressaare lossis ralliteemalist väljapanekut uudistamas käidud. Kindluse mõttes sai põder ja tema sõbrad ka üle vaadatud, et ega nad ometi putket pole teinud.

Saaremaa ralli 2007 (1. päev)

Nii. Esimene ametlik postitus siis. Nädal aega tagasi sai käidud Saaremaal kohalikku rallit vaatamas ja kuna kõik teised mulle teadaolevad asjaosalised on oma muljeid juba blogginud, siis ei saa minagi maha jääda.
Kõik sai alguse sellest, et minu viimane rallimälestus jääb kusagile väga kaugele noorusesse (nagu ma praegu oleks jube vana :P) ja et Mulgi ralli traagilistel põhjustel katkesti, siis tuli jalad selga võtta (tegelikult küll bussipilet osta) ja saarele minna. Lisaks oli mul väike salasoov esimest korda elus ka rallipilti teha. Möödatuhisevaid autosid on ikka teine tera pildistada kui loodusmaastikku või suvalisi peopilte.
Mõeldud-tehtud. Kalli sugulase juures oli öömaja ja toitlustus ka olemas (tänud sulle selle eest!). Tallinnast bussi peale ja sõit võis alata. Kuni Virtsuni oli sõit vägagi rahulik ja traditsiooniline, kui mitte arvestada kahte noort "kuldsuud", kes minu selja taga kõigile toredas saare murrakus "ära panid." Järgmine kord ma vist istun ikka piletil märgitud kohale. Aga nagu mainitud läks sõit Virtust alates selgelt toonilt üle valgeks müraks.
Kõigepealt olid järjekorrad pikemad kui euroseadused. Nii bronni kui tavaline rida olid ligilähedaselt samal maal. Bussijuht oli õige mees ja arvas, et nii ei lähe kohe üldse ja tekitas juurde veel kolmanda sõidurea ning hakkas vaikselt ent kindlameelselt sadama poole rühkima. Kuigi sadamas käisid mingisugused kaevetööd ja seesamune kolmas sõidurida oli kõike muud kui bussi jaoks sobiva laiusega, ei heidutanud see meie vaprat "kaptenit", seda enam, et bussirahvas teda takka õhutas. Siis äkki ilmus puhtast õhust nagu härjapõlvlane "pläuhh" mingi politseinik ja hakkas õiendama, et mis see siis nüüd olgu. Et kas me ei näe, et teeperved on kõik väga sügavalt üles kaevatud/kaevatakse ja üleüldse ei ole kolmandat sõidurida ette nähtud. Teiste sõnadega - mingu me tagasi järjekorda. Bussijuht, kaval rebane, vastas: "Ja-jaa, kohe-kohe! Ma...lähen...keeran...seal...pool (eespool) ringi. Kõik saab tehtud." Viis minutit hiljem oli meie buss kenasti sadamas. Kolmandas reas. Üksinda. No ei olnud lihtsalt kusagil ringi pöörata! Ausõna! :P
Ei tea kas just politseiniku narrimisest tekkinud pahast karmast või mingil muul põhjusel sõitis Regula otse meie nina eest Kuivastu poole minema. Sadamas hakkasid ka ilmnema ilmatupikkade järjekordade põhjused. Vähe sellest et oli Saaremaa ralli avapäev+reede, oli ka Ilmataat vähe pahuras tujus ja lõõtsutas tuult nii kuidas jaksas. Oli väga koomiline jälgida väikese Kõrgelaiu püüdlusi randuda. Tuli teine sadamakaile üsna lähedale ja "põrkas" sealt nagu pingi-pongi pall laia kaarega Kuivastu poole tagasi, et siis uuesti proovida end möllava tormi üle kehtestada ja kai juurde ankur vette lasta. Nii käis ta mitu korda edasi-tagasi, enne kui asjaga maha sai ja minu seljatagustel noortel saarlastel oli nalja ja ütlemist kui palju. Mingil hetkel tuli teade, et järgmine praam läheb saare poole uuesti alles 2 tunni pärast. Täpselt nii ka oli. Kahe tunni pärast võttis Regula meid oma kaitsva hõlma alla ja viis kenasti üle väina. Eriti tore oli veel see, et sadamahoone meeste WC uksel ilutses silt "Ei tööta. Veeavarii." Nojah...way to go Leedo!
Hea oli see, et ma lõpuks kenasti Kuressaare bussijaama kohale jõudsin. Olgugi, et paaritunnise hilinemisega. Halb oli see, et kuna reis venis oodatust pikemaks, siis see ajas mõne mehe nii sügavasse masendusse, et tee termosed pandi kõrvale ja kaasa pakitud hundijalaveel võeti punn maha. Siis ei läinud enam kaua aega kui üks mees hakkas arvama, et tema ongi nüüd "Virumaa kõige parem ratsutaja" ja üldse kõige vahvam mees ilma peal ning kõik kes nii ei arva, peaks tuleriidale saatma. Oma vastasteks valis ta millegipärast bussi kõige suuremad ja raskemad mehed. Kogu see teater meenutas distantsilt haukuvat väikest karvast krantsi ja veidi eemal magavaid tiigreid. Nähes, et asi ei lähe nii nagu plaanitud istus krants oma kohale tagasi ja jäi lõpuks täitsa vait.
Igatahes Kuressaare bussijaamas oli mul vastas "hull tibi ja tema Lennuk" a.k.a murueit ja tema auto. Veidi aja pärast maandusime Kõljala mõisas, kus oli juba täies hoos ralli esimene kiiruskatse. P. oli juba ees ootamas, aga et temani jõuda tuli lahendada keerukas ülesanne -
avada aiavärav ja sealt läbi minna :P Peale pikka arutelu see ka õnnestus; aga olgem ausad, tegu oli siiski kommunikatsiooniveaga, sest värav ei ole siiski auk, mida meid juhendati leidma, vaid ikkagi värav. Kiiruskatse ise oli tore, kuigi mulle esialgu tundus, nagu oleks mind tundmatus kohas vette visatud. Veidi hämar, kergelt vihmane ja külm ilm, autod kihutavad 360 kraadiselt sinu ümber, soppa lendab, inimesed karjuvad, välgud käivad mõlemal pool teed nagu oleks tegu II MS vastasleeride kaevikutega.
Järgmine (Kuressaare linnakatse) oli juba parem, vesi oli võõras, aga pea n.ö. jäi pinnale ja mõte jõudis juba järele, et olengi rallil. Mõne aja pärast jõudis mõte järele ka sellele, et mu sokid olid Kõljalast üsna märjaks saanud ja hakkasid traatpiirde taga seistes endast märku andma. Nii ma siis seisingi seal - ühelt poolt väga huvitav ja põnev, teisalt jälle üsna kehv kliima. Õnneks meie seltskond oli väga tore (kahju ainult, et kallis sugulane pidi Tallinnas komandeeringus käima samal ajal) ja lõppkokkuvõttes ma ei kahetsenud, et rallile sõitsin. Kusagil üheteistkümne paiku siirdusime mu täditütre korterisse, kus meid võeti vastu sooja tee ja praekanaga (mmmm....kana) :)

René Descartes tsitaat "Ma mõtlen, järelikult ma olen", pealkirjastab seda lehte siin. Newton istus puu all ja sai ubinaga vastu kuppu. "Tulemuseks" oli gravitatsioon. King C. Gillette tüdines pikkadel reisidel pidevast vajadusest habemenuga teritada. Tulemuseks oli ühekordne žilett. Üks hea mõte võib muuta nii mõndagi.
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Oma blogis, mille sünnitusvalud selle postitusega lõpevad, kirjutan ma enda ja teiste inimeste huvitavatest mõtetest; ja ehk tuleb keegi, saab õunaga pähe ja avastab midagi uut. Või tüdineb minu mõtete lugemisest ja mõtleb ise paremini. Olgu kuidas on, minu blog on nüüd ametlikult mõtlemiseks avatud.