Nii. Esimene ametlik postitus siis. Nädal aega tagasi sai käidud Saaremaal kohalikku rallit vaatamas ja kuna kõik teised mulle teadaolevad asjaosalised on oma muljeid juba blogginud, siis ei saa minagi maha jääda.
Kõik sai alguse sellest, et minu viimane rallimälestus jääb kusagile väga kaugele noorusesse (nagu ma praegu oleks jube vana :P) ja et Mulgi ralli traagilistel põhjustel katkesti, siis tuli jalad selga võtta (tegelikult küll bussipilet osta) ja saarele minna. Lisaks oli mul väike salasoov esimest korda elus ka rallipilti teha. Möödatuhisevaid autosid on ikka teine tera pildistada kui loodusmaastikku või suvalisi peopilte.
Mõeldud-tehtud. Kalli sugulase juures oli öömaja ja toitlustus ka olemas (tänud sulle selle eest!). Tallinnast bussi peale ja sõit võis alata. Kuni Virtsuni oli sõit vägagi rahulik ja traditsiooniline, kui mitte arvestada kahte noort "kuldsuud", kes minu selja taga kõigile toredas saare murrakus "ära panid." Järgmine kord ma vist istun ikka piletil märgitud kohale. Aga nagu mainitud läks sõit Virtust alates selgelt toonilt üle valgeks müraks.
Kõigepealt olid järjekorrad pikemad kui euroseadused. Nii bronni kui tavaline rida olid ligilähedaselt samal maal. Bussijuht oli õige mees ja arvas, et nii ei lähe kohe üldse ja tekitas juurde veel kolmanda sõidurea ning hakkas vaikselt ent kindlameelselt sadama poole rühkima. Kuigi sadamas käisid mingisugused kaevetööd ja seesamune kolmas sõidurida oli kõike muud kui bussi jaoks sobiva laiusega, ei heidutanud see meie vaprat "kaptenit", seda enam, et bussirahvas teda takka õhutas. Siis äkki ilmus puhtast õhust nagu härjapõlvlane "pläuhh" mingi politseinik ja hakkas õiendama, et mis see siis nüüd olgu. Et kas me ei näe, et teeperved on kõik väga sügavalt üles kaevatud/kaevatakse ja üleüldse ei ole kolmandat sõidurida ette nähtud. Teiste sõnadega - mingu me tagasi järjekorda. Bussijuht, kaval rebane, vastas: "Ja-jaa, kohe-kohe! Ma...lähen...keeran...seal...pool (eespool) ringi. Kõik saab tehtud." Viis minutit hiljem oli meie buss kenasti sadamas. Kolmandas reas. Üksinda. No ei olnud lihtsalt kusagil ringi pöörata! Ausõna! :P
Ei tea kas just politseiniku narrimisest tekkinud pahast karmast või mingil muul põhjusel sõitis Regula otse meie nina eest Kuivastu poole minema. Sadamas hakkasid ka ilmnema ilmatupikkade järjekordade põhjused. Vähe sellest et oli Saaremaa ralli avapäev+reede, oli ka Ilmataat vähe pahuras tujus ja lõõtsutas tuult nii kuidas jaksas. Oli väga koomiline jälgida väikese Kõrgelaiu püüdlusi randuda. Tuli teine sadamakaile üsna lähedale ja "põrkas" sealt nagu pingi-pongi pall laia kaarega Kuivastu poole tagasi, et siis uuesti proovida end möllava tormi üle kehtestada ja kai juurde ankur vette lasta. Nii käis ta mitu korda edasi-tagasi, enne kui asjaga maha sai ja minu seljatagustel noortel saarlastel oli nalja ja ütlemist kui palju. Mingil hetkel tuli teade, et järgmine praam läheb saare poole uuesti alles 2 tunni pärast. Täpselt nii ka oli. Kahe tunni pärast võttis Regula meid oma kaitsva hõlma alla ja viis kenasti üle väina. Eriti tore oli veel see, et sadamahoone meeste WC uksel ilutses silt "Ei tööta. Veeavarii." Nojah...way to go Leedo!
Hea oli see, et ma lõpuks kenasti Kuressaare bussijaama kohale jõudsin. Olgugi, et paaritunnise hilinemisega. Halb oli see, et kuna reis venis oodatust pikemaks, siis see ajas mõne mehe nii sügavasse masendusse, et tee termosed pandi kõrvale ja kaasa pakitud hundijalaveel võeti punn maha. Siis ei läinud enam kaua aega kui üks mees hakkas arvama, et tema ongi nüüd "Virumaa kõige parem ratsutaja" ja üldse kõige vahvam mees ilma peal ning kõik kes nii ei arva, peaks tuleriidale saatma. Oma vastasteks valis ta millegipärast bussi kõige suuremad ja raskemad mehed. Kogu see teater meenutas distantsilt haukuvat väikest karvast krantsi ja veidi eemal magavaid tiigreid. Nähes, et asi ei lähe nii nagu plaanitud istus krants oma kohale tagasi ja jäi lõpuks täitsa vait.
Igatahes Kuressaare bussijaamas oli mul vastas "hull tibi ja tema Lennuk" a.k.a murueit ja tema auto. Veidi aja pärast maandusime Kõljala mõisas, kus oli juba täies hoos ralli esimene kiiruskatse. P. oli juba ees ootamas, aga et temani jõuda tuli lahendada keerukas ülesanne -
avada aiavärav ja sealt läbi minna :P Peale pikka arutelu see ka õnnestus; aga olgem ausad, tegu oli siiski kommunikatsiooniveaga, sest värav ei ole siiski auk, mida meid juhendati leidma, vaid ikkagi värav. Kiiruskatse ise oli tore, kuigi mulle esialgu tundus, nagu oleks mind tundmatus kohas vette visatud. Veidi hämar, kergelt vihmane ja külm ilm, autod kihutavad 360 kraadiselt sinu ümber, soppa lendab, inimesed karjuvad, välgud käivad mõlemal pool teed nagu oleks tegu II MS vastasleeride kaevikutega.
Järgmine (Kuressaare linnakatse) oli juba parem, vesi oli võõras, aga pea n.ö. jäi pinnale ja mõte jõudis juba järele, et olengi rallil. Mõne aja pärast jõudis mõte järele ka sellele, et mu sokid olid Kõljalast üsna märjaks saanud ja hakkasid traatpiirde taga seistes endast märku andma. Nii ma siis seisingi seal - ühelt poolt väga huvitav ja põnev, teisalt jälle üsna kehv kliima. Õnneks meie seltskond oli väga tore (kahju ainult, et kallis sugulane pidi Tallinnas komandeeringus käima samal ajal) ja lõppkokkuvõttes ma ei kahetsenud, et rallile sõitsin. Kusagil üheteistkümne paiku siirdusime mu täditütre korterisse, kus meid võeti vastu sooja tee ja praekanaga (mmmm....kana) :)
Kõik sai alguse sellest, et minu viimane rallimälestus jääb kusagile väga kaugele noorusesse (nagu ma praegu oleks jube vana :P) ja et Mulgi ralli traagilistel põhjustel katkesti, siis tuli jalad selga võtta (tegelikult küll bussipilet osta) ja saarele minna. Lisaks oli mul väike salasoov esimest korda elus ka rallipilti teha. Möödatuhisevaid autosid on ikka teine tera pildistada kui loodusmaastikku või suvalisi peopilte.
Mõeldud-tehtud. Kalli sugulase juures oli öömaja ja toitlustus ka olemas (tänud sulle selle eest!). Tallinnast bussi peale ja sõit võis alata. Kuni Virtsuni oli sõit vägagi rahulik ja traditsiooniline, kui mitte arvestada kahte noort "kuldsuud", kes minu selja taga kõigile toredas saare murrakus "ära panid." Järgmine kord ma vist istun ikka piletil märgitud kohale. Aga nagu mainitud läks sõit Virtust alates selgelt toonilt üle valgeks müraks.
Kõigepealt olid järjekorrad pikemad kui euroseadused. Nii bronni kui tavaline rida olid ligilähedaselt samal maal. Bussijuht oli õige mees ja arvas, et nii ei lähe kohe üldse ja tekitas juurde veel kolmanda sõidurea ning hakkas vaikselt ent kindlameelselt sadama poole rühkima. Kuigi sadamas käisid mingisugused kaevetööd ja seesamune kolmas sõidurida oli kõike muud kui bussi jaoks sobiva laiusega, ei heidutanud see meie vaprat "kaptenit", seda enam, et bussirahvas teda takka õhutas. Siis äkki ilmus puhtast õhust nagu härjapõlvlane "pläuhh" mingi politseinik ja hakkas õiendama, et mis see siis nüüd olgu. Et kas me ei näe, et teeperved on kõik väga sügavalt üles kaevatud/kaevatakse ja üleüldse ei ole kolmandat sõidurida ette nähtud. Teiste sõnadega - mingu me tagasi järjekorda. Bussijuht, kaval rebane, vastas: "Ja-jaa, kohe-kohe! Ma...lähen...keeran...seal...pool (eespool) ringi. Kõik saab tehtud." Viis minutit hiljem oli meie buss kenasti sadamas. Kolmandas reas. Üksinda. No ei olnud lihtsalt kusagil ringi pöörata! Ausõna! :P
Ei tea kas just politseiniku narrimisest tekkinud pahast karmast või mingil muul põhjusel sõitis Regula otse meie nina eest Kuivastu poole minema. Sadamas hakkasid ka ilmnema ilmatupikkade järjekordade põhjused. Vähe sellest et oli Saaremaa ralli avapäev+reede, oli ka Ilmataat vähe pahuras tujus ja lõõtsutas tuult nii kuidas jaksas. Oli väga koomiline jälgida väikese Kõrgelaiu püüdlusi randuda. Tuli teine sadamakaile üsna lähedale ja "põrkas" sealt nagu pingi-pongi pall laia kaarega Kuivastu poole tagasi, et siis uuesti proovida end möllava tormi üle kehtestada ja kai juurde ankur vette lasta. Nii käis ta mitu korda edasi-tagasi, enne kui asjaga maha sai ja minu seljatagustel noortel saarlastel oli nalja ja ütlemist kui palju. Mingil hetkel tuli teade, et järgmine praam läheb saare poole uuesti alles 2 tunni pärast. Täpselt nii ka oli. Kahe tunni pärast võttis Regula meid oma kaitsva hõlma alla ja viis kenasti üle väina. Eriti tore oli veel see, et sadamahoone meeste WC uksel ilutses silt "Ei tööta. Veeavarii." Nojah...way to go Leedo!
Hea oli see, et ma lõpuks kenasti Kuressaare bussijaama kohale jõudsin. Olgugi, et paaritunnise hilinemisega. Halb oli see, et kuna reis venis oodatust pikemaks, siis see ajas mõne mehe nii sügavasse masendusse, et tee termosed pandi kõrvale ja kaasa pakitud hundijalaveel võeti punn maha. Siis ei läinud enam kaua aega kui üks mees hakkas arvama, et tema ongi nüüd "Virumaa kõige parem ratsutaja" ja üldse kõige vahvam mees ilma peal ning kõik kes nii ei arva, peaks tuleriidale saatma. Oma vastasteks valis ta millegipärast bussi kõige suuremad ja raskemad mehed. Kogu see teater meenutas distantsilt haukuvat väikest karvast krantsi ja veidi eemal magavaid tiigreid. Nähes, et asi ei lähe nii nagu plaanitud istus krants oma kohale tagasi ja jäi lõpuks täitsa vait.
Igatahes Kuressaare bussijaamas oli mul vastas "hull tibi ja tema Lennuk" a.k.a murueit ja tema auto. Veidi aja pärast maandusime Kõljala mõisas, kus oli juba täies hoos ralli esimene kiiruskatse. P. oli juba ees ootamas, aga et temani jõuda tuli lahendada keerukas ülesanne -
avada aiavärav ja sealt läbi minna :P Peale pikka arutelu see ka õnnestus; aga olgem ausad, tegu oli siiski kommunikatsiooniveaga, sest värav ei ole siiski auk, mida meid juhendati leidma, vaid ikkagi värav. Kiiruskatse ise oli tore, kuigi mulle esialgu tundus, nagu oleks mind tundmatus kohas vette visatud. Veidi hämar, kergelt vihmane ja külm ilm, autod kihutavad 360 kraadiselt sinu ümber, soppa lendab, inimesed karjuvad, välgud käivad mõlemal pool teed nagu oleks tegu II MS vastasleeride kaevikutega.
Järgmine (Kuressaare linnakatse) oli juba parem, vesi oli võõras, aga pea n.ö. jäi pinnale ja mõte jõudis juba järele, et olengi rallil. Mõne aja pärast jõudis mõte järele ka sellele, et mu sokid olid Kõljalast üsna märjaks saanud ja hakkasid traatpiirde taga seistes endast märku andma. Nii ma siis seisingi seal - ühelt poolt väga huvitav ja põnev, teisalt jälle üsna kehv kliima. Õnneks meie seltskond oli väga tore (kahju ainult, et kallis sugulane pidi Tallinnas komandeeringus käima samal ajal) ja lõppkokkuvõttes ma ei kahetsenud, et rallile sõitsin. Kusagil üheteistkümne paiku siirdusime mu täditütre korterisse, kus meid võeti vastu sooja tee ja praekanaga (mmmm....kana) :)
No comments:
Post a Comment