Sel nädalal kohtusin ma ühe väga huvitava inimese ja seni tundmatu (nüüd juba tuttava) sugulasega. Selgus, et mul on ülikooliprofessorist vanaisa onutütre mees - materjaliteadlane, spetsialiseerumisega pooljuhtidele. Ülimalt edukas oma alal - tema leiutatud päikesepatarei element on USA' s juba pikemalt aega seeriatootmises (teenides miljoneid dollareid) ja lendab NASA eksperimentaallennuki energiaallikana mööda ameerikamaa õhuruumi. Eestis arvati, et selliste päiksepatareide tööstuslikul tootmisel ei olevat tulevikku. Eesti Nokia, anybody? Sissejuhatuseks tehti väga põhjalik ülevaade laborist, kus V. töötab ja millega ta oma tööd teeb, alustades koopiamasinast ja lõpetades kõrgtehnoloogiliste kuumutusahjudega. Kuigi mulle sciencetalk meeldib, siis nii kõrge pilotaaž ja need surmasõlmed, mida mu kauge sugulane oma töö põhimõtteid selgitades tegi, olid küllaltki keerulised aru saada. Oleks pidanud Murueide kaasa võtma, kes keemiaterminoloogia eesti keelde tõlkinuks. Peale füüsika ja keemia sai päris tükk aega sai vesteldud kõikvõimalikel tsiviilteemadel. Alustades Muhu- ja Saaremaa kogemustest minu ja tema silme läbi, lõpetades Microsofti tootekvaliteediga. Fotode peal (mis rippusid kõikjal tema tööruumides ja sisaldasid mälestusi oh kui paljudelt komandeeringutelt üle maailma) nägin ära ka tema lapselapsed, kes on mulle teadaolevad minu kõige kaugemad sugulased.
No comments:
Post a Comment