Kuidas loomad elavad

Aleksei Turovski üks mu lemmikinimesi. Juba lapsena köitsid mind tema mõnusad jutud loodusest ja loomadest. Turovski entusiastlik stiil lihtsalt kutsub kuulama. Juba mõnda aega räägib ta Raadio 2 hommikusaates Silmad Lahti jutukesi erinevatest loomadest. Pajatanud on ta juba näiteks eeslist, rasvatihasest, anakondast ja kukkurkuradist. Kes ei ole R2 kuulaja või on kogemata mõne lookese kõrvust mööda lasknud, siis R2 kodukal on võimalik neid võimalik uuesti kuulata.

Loomajuttude kuualmiseks klõpsa siia.

Liisingu ABC

On teil kunagi tulnud midagi liisida? Autot, maja, teekannu, väikest punast muruniidukit? Kui jah, siis teate, et teile antakse mingisugune kindel igakuine, tavaliselt konstantne, liisingmakse. Tavaliselt see lihstalt öeldakse teile või kaluleerite selle ise näiteks panga koduleheküljel. Ühel kindlal põhjusel oli mul vaja teada saada, mis maagiat need liisingukalulaatorid teevad. Kuidas on võimalik arvutada liisingu põhiosa ja intress nii, et üks kahaneb ja teine kasvab, samas kui kuumakse jääb ühtlaseks. Tuleb välja, et see ei olegi niivõrd raketiteadus kui ma arvasin, samas selle info leidmine Internetist oli niivõrd raske, et kahju oleks tulemusi lihtsalt enda teada jätta. Niisiis:

Kui kõik liisingumaksed makstakse vastava perioodi lõpus, leitakse liisingumakse suurus valemiga:

PMT = PV/a

kus PMT – liisingumakse suurus
PV – liisitava vara hind
a – rendifaktor

Rendifaktor arvutatakse nii:

kus n – liisinguperioodi pikkus (kuudes)
       i – aastane liisinguintressi

Kui esimene liisingmakse on nn. sissemakse (liisingmaksest erinev suurem makse, nt. 10% liisitava vara hinnast), siis leitakse kuine liisingmakse nii:

PMT=(PV - A)/a

kus A – liisingumaksest erinev (ette)makse.


Antud valemid arvestavad, et jääkväärtus on 0.

Kõik valemid on võetud siit: http://193.40.33.19/doc/Teema6Ivanova.doc

Do not vote!

Hulk Hollywoodi staare (Amy Adams, Jennifer Aniston, Kevin Bacon,  Halle Berry, Kate Bosworth, Leonardo DiCaprio, Jamie Foxx jpt.) on kokku tulnud, et ärgitada ameeriklasi mitte valima. See tähendab valima. Vist. Ma arvan.
Igatahes on need väga head kerge huumoriga kokku pandud kampaaniavideod. Miks Eestis midagi sellist ei tehta? Tegelikult kui järele mõelda, siis vist ikka on tehtud ka, aga mitte kunagi nii köitvalt kui kahes alljärgnevas videos.

I


II

Kes tahab saada järgmiseks USA presidendiks?

Üks päev on jäänud presidendivalimisteni USA's. Olgu tulemus üks või teine, ajaloolised on need valimised igal juhul. Variant A korral saab ameerikamaa endale esmakordselt mustanahalise presidendi, variant B annab esimese naisasepresidendi.
Kampaaniad algasid juba natuke rohkem kui aasta tagasi. Siis oli mõlemal parteil, demokraatidel ja vabariiklastel, 3-4 kanditaati, kellest aja edenedes hakkasid nõrgemad eelvalimistel saadud tulemuste põhjal välja pudenema. Kuni ühel hetkel jäi demokraatidel sõelale ühtviisi populaarsed endine first lady, nüüdne New York'i senaator Hillary Clinton ja Illinois'i senaator Barack Obama.

Nende toetusprotsendid oli enam vähem 50/50 ja kumbki ei tahtnud tükk aega alla vanduda. Partei oli kistud kahte suurde leeri; ent enamuses osariikides edestas Obama eelvalimistel napilt, aga kindlalt, Hillary't, mistõttu viimane otsustas ühel hetkel siiski loobuda.

Vabariiklaste kandidaat Arizona senaator John McCain tõusis esile palju varem ja sai naeru mugistades vastaspartei kraaklemist pealt vaadata. Tuleb mainida, et John McCain ei ole valimiskarussellis mitte esmakordselt. Ta proovis ka 2000. aastal, aga jäi siis teadagi kellele alla.

Ameerikas on hetkel väga palju probleeme, mis hädasti lahendust vajaks. Probleem nr. 1 on loomulikult ulatuslik majanduskriis. Täpsemini krediidikriis, sest ameeriklased laenasid ennast kinni (muide USA'l kui riigil on maailma suurim välisvõlg), ei jõudnud pankadele tagasi maksta ja oligi häda majas. Sõna otseses mõttes majas, sest paljudel inimestel on võlgnevuste tõttu oht kaotada oma kodu. Riik üritas teha, mis suutis, ostes üles kõrbema läinud maailma suurima krediidipanga AIG. Ent kriis ei ole veel sugugi läbi. Alles mõni nädal tagasi oli arutusel eelnõu, mille heakskiidul andnuks riik pankadele 750 miljardit!!! dollarit kriisist välja tulemiseks. Ja see oleks olnud alles algus. Igatahes ei tööta kriis mitte teps McCaini kasuks, kuna inimesed peavad probleemi tekitajaks praegust presidenti. Ja tõsi on, et McCaini võidu puhul võib karta veel nelja aastat W'd.
Täpselt samamoodi on suureks probleemiks tervishoid, mis USAs on erasektori käes. See omakorda on raviteenuste hinnad viinud paljudele vähemteenivatele inimestele kättesaamatusse kõrgusesse. Obama lubab võidu korral tekitada riikliku ravikindlustuse, mis tooks arstiabi ka vasemate elanikeni, samas kui McCain ärgitaks läbi maksusoodustuste inimesi endale ise tervisekindlustust hankima.
Iraagi suhtes käivad mõlemad kandidaadi välja lubadusi USA väed koju tuua. Tõsi, Obama lubab seda teha küll tunduvalt kiiremini (16 kuuga). Irooniline on fakt, et USA maksumaksjale on Iraagi sõda tohutu koorem (olles üks majanduskriisi põhjuseid), mille kulud ulatuvad sadadesse miljarditesse dollaritesse, samas kui Iraagi eelarve ülejääk sel aastal oli 80 miljardit ameerika dollarit.

Omaette ooper on asepresidendi kanditaadid. Eriti mis puudutab vabariiklasest Alaska kuberneri Sarah Pailinit.

Tema sõnavõtud meedias on olnud väga veidrad, kui mitte öelda täiesti idiootsed. Vähe sellest, et ta ei osanud vastata ajakirjaniku küsimusele: Mis on asepresidendi ülesanded?, on ta väitnud, et oskab navigeerida välispoliitikas, sest elab, ja pange nüüd tähele - Venemaa külje all. Ta on täisusklik kristlane, kindel abordi ja homode õiguste vastane. Nii kindel, et keeldus oma viienda lapse puhul kategooriliselt abordist, ehkki teadis, et laps sünnib Downi sündroomiga. Nii kindel, et keelustaks abordi ka verepilastuse ja vägistamise puhul (Alaskas on kõige rohkem vägistamiste juhtumeid USA's). Nii kindel, et rääkis avalikult geide seksuaalse orientatsiooni muutmisest läbi palvetamise.
Demokraatide asepresidendi kanditaat on "must hobune" Delaware senaator Joe Biden.

Tihipeale ta enne ütleb ja siis mõtleb. Kuid siiski ei ole ta niivõrd ohtlik valik kui Pailin.

Kampaaniad ise on olnud üsna räpased ja tobedad nagu poliitikale tavane. Vabariiklased on norinud Obama päritolu (need süüdistuse keskendusid küll rohkem tema nahavärvile), keskmise nime (Hussein = loomulikult peab ta olema terrorist) ja kiriku, kus ta jutlustel käis, preestri kallal. Viimane esitles ajakirjanduses üsna radikaalseid rassistlike ideid ja tõusis seetõttu lühikeseks ajaks meediastaariks. Täpselt nagu praegu on meedia tähelepanu all Joe the Plumber (a.k.a "keskmine" real-American). Teiste hulgas on Pailin nimetanud Obamat "tundmatuks" a'la "we dont know who he is", samas kui Pailin ise oma eraelust (tal on kodus alaealine lapseootel tütar) ega minevikust samuti rääkida ei suvatse.

Praeguste küsitluste põhjal juhib Obama McCaini ees mõne protsendiga pea kõigis olulistes osariikides. Samas on mõningaid arvamusi, et see on "võlts-edu". Ehk siis midagi sellist, et valged valijad ütlevad meelega küsitlustes üht, aga valimiskabiinis hoopis teist. Eks homme selgub tõde.

Wall-E

Nõnda. Nüüd on siis lõpuks ometi ka Wall-E ära nähtud. Kui keegi veel ei tea, mis on filmi sisuks, siis väike kokkuvõte. Tulevikus on Maa mattunud prügi alla ja inimkond kolitakse ümber hiiglaslikku kosmosejaama. Väike robot Wall-E jääb Maale koristustöid tegema; ainsaks sõbraks ja kaaslaseks prussakas. Kuni ühel päeval saabub kosmoselaevaga teine, palju kaaasegsem, sond-robot Eve.

Peab ütlema, et esimesest treilerist alates olin ma kindel, et sellest tuleb üks äraütlemata hea film. Ja mu sisetunne ei petnud mind. Pixar on maha saanud animatsiooniga, mis tõmbab sisse ja enam lahti ei lase. Põhimõtteliselt on tegemist robotite armastuslooga. Väga veider konsept tegelikult. Ja samas ülimalt geniaalne ning täiesti pixarlik lahendus. On ju eelnevad filmid käsitlenud samasuguseid veidi hullumeelseid ideid. Kokkav rott, anybody?
Pixar näitab, kui lihtsate vahenditega on võimalik luua kaasahaarav lugu. Eriti arvestades, et filmi esimene pool sisaldab umbes nelja sõna dialoogi. Ometi on kõik paigas. Sissejuhatav lugu jutustatakse taustal ja sellest saavad aru ka "puhta lehena" filmi nägevad vaatajad. Peategelasete iseloomud on arusaadavad ning nende teod seetõttu alati looglised. Iga kaadriga liigub vaataja neile emotsionaalselt lähemale. Kahe roboti armastuslugu on nii südantliigutav, et ületab nummimeetril näidud "karvased kassipojad" ja "Titanicu lõpukaadrid".

Pixari filmist rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber sellest tandemark huumorist, mis tabab iga kord, nagu old-school Michael Jordan, märki. Pixari nali on eatu, sellest saavad aru nii vana kui ka noor. Seda enam, et antud filmis on nali enamuses ka tekstitu ja põhineb situatsioonidel. Mr. Bean sõnatust huligaanitsemisest on asi küll kaugel. Siin on toon palju pehmem ja ausalt öeldes ka parem ja palju-palju-palju nummim :P
Et tegu on osaliselt ka Disney toodanguga, siis kohustusliku elemendina on loos sees ka väike moraliseeriv/inspireeriv element. Tõsi on, et inimene toodab oma elutegevuse käigus liiga palju prahti ning ei hooli eriti keskkonnast ja kui midagi ette ei võeta, siis lõpeb meie saatus päriselus analoogselt filmis nähtuga. Ühtlasi me liigutame liiga vähe ja sõltume liiga palju arvutitest (blogimine...oh seda irooniat...). Igatahes, mina tõusen nüüd püsti ja lähen teen värskes õhus ühe jalutuskäigu. Niivõrd kuivõrd värskes Mustamäe õhus.

Porr on kole

31. oktoobril linastub USA kinodes ühe minu lemmikrežisööri Kevin "Silent Bob" Smithi uusim film Zack and Miri Make a Porno. Nimest hoolimata ei ole tegemist "päris porriga", nagu mõned filmikauged inimesed võivad ekslikult arvata. Tegelik sisu keerleb kahe peategelase Zacki ja Miri ümber. Neil tekivad rahalised probleemid ja viimases hädas otsustavad nad sõprade ning tuttavate abiga teha amatöörpornofilmi Star Wars'i teemadel. Tähesõjad on üldse üks Smithi lemmikteemasid.

Smith'i nimi siinsele keskmisele filmisõbrale ilmselt täiesti tundmatu, sest Eestis on kinos näidatud vaid Jay and Silent Bob Strike Back ja Jersey Girl, aga tema filmoloogia läheb palju palju sügavamale. Ka telejaamad ei ole millegipärast aktiivsed tema filme sisse ostma. Smith'i filmid on suuresti dialoogipõhised, väikese eelarvega komöödiad. Peaosades on tavaliselt samad näitlejad ja tegelaskujud (näiteks Silent Bob ja Jay). DVD'del on ilmunud ka kolm Q&A "etendust", kus ta vastab fännide esitatud küsimustele. Väga mahe vaatamine filmimaailma telgitagustest huvitatule.
Üldiselt jagunevad inimesed kaheks - Smithi austajad ja vihkajad. Mina olen see esimene. Smith'i tekstid on paljude vihjetega popkultuuri, üle keskmise ropud (peamine argument vihkajatele) ja väga terava ning kompleksivaba huumoriga (peamine argument auastajatel). Üks standartne Kevin Smith'i näide on see klipp filmist Clerks II Star Wars vs. Lord of the Rings teemal.

Zacki ja Miri juurde tagasi tulles - mitmes osariigis keelati telereklaamides kasutada filmi täispikka nime, sest see sisaldab sõna "Porno". "Porno" ju teadagi tekitab kiilaspäisust ja muudab toidu mullaks... Lõppkokkuvõtes kasutati nime Zack and Miri, mis maitseb originaali kõrval nagu soe õlu keset Sahara kõrbe. Mõni kinokett läks isegi nii kaugele, et keeldus filmi näitamisest täielikult. Ma tsiteerin:

Megaplex Theatres, which operates theaters in Salt Lake City and Ogden, Utah say that it has refused to book The Weinstein Company's R-rated Zack and Miri Make a Porno. The theaters are owned by Larry Miller, who in 2006 refused to screen Brokeback Mountain in his theaters, saying that it "crossed the line." Miller is also the owner of the Utah Jazz. In an interview with today's (Monday) New York Post, theater manager Cal Gunderson said, "We feel it's very close to an NC-17 with its graphic nudity and graphic sex." When the newspaper's "Page Six" column asked Gunderson why the theater chain had no problems booking the ultra-violent Saw V, Gunderson replied, "No comment."

Ehk siis kui sa vaatad, kuidas inimesi kümnete kaupa loojakarja saadetakse, oled õige mees. Aga kui sa käid vaatamas, kuidas inimesi "tehakse", siis oled pervert. Vastik kahepalgelisus.

Vastuolud olid ka filmi postriga, mis USAs sai sellise maksimaalselt sündsa vormi. Pole üldse paha lahendus tegelikult.


Film sai ameerikamaal R raitingu (under 17 requires accompanying parent or adult guardian), aga Kevin Smith filmi kohta, mille pealkirjas on sõna "porno", on see isegi hästi saadud. Algne raiting oli palju karmim NC-17 (No One Under 17 Admitted).


Lõpetuseks Zack and Miri Make a Porno treiler.

Milkshake vol. 3

Triloogia viimane osa ehk grande finale. Mr. T ei valeta. Never. Jooge piima!

Milkshake vol. 2

Nagu vastuseks eilsele postitusele, leidsin täna hommikul netist Van Damme uue filmi treileri. WoW... Mees ei väsi üllatamast :P

Milkshake

See video räägib enda eest.

1 luuletus

Kuskil kadakasel karjamaal,
seal kus meri aardeid kaldasse toob
elab neiu, kes teab mõistet "ionisatsioon".
Kompass näitab ühte suunda,
tugevat magnetvälja õhus tunda.
Iga kohalik, ka suvaline Sass
teab, et küla kõige suurem kohvitass
peitub Murueide kapis.
Oma pesas vaaritab
vahest rummi kokaga
vahest kooki moosiga.
Jahil käib ja talvel lumelaudab,
vene keelt ta vabalt valdab.
Suvel meres näkki ujub
(...tegelt ma ei tea, aga äkki vahest on tal tuju?)

Kukub kell ja jälle minek - üle lahe.
Ühe käega rallib mööda teid
eesti rallikoondisele oleks hüva leid.
Dima lõõrib kõlarites
mobiil tihti kõrva ääres.

Öö ei ole magamiseks,
kuu ei ole vabanduseks.
Pliiats (kursor) teravam kui mõõk,
kolm projekti korraga ei ole mingi mõõt.
Kemikaale ühest klaasist teise kallab
mullast teeb ta vabalt kulda.

Palju õnne Murueit!

Kaadreid Mulgi rallilt

No nii ei saa ju rallit sõita :)

„Ees kurv paremale!”


„Oota korra…”


„Vasakule ikka!”


„Ups.”


„Nii ei saa ju rallit sõita!”

Mulgi ralli '08

Mulgi ralli tuli sel aastal pea et koju kätte. Huvitav oli vaadata, kuidas tavalised külateed, kus oled harjunud nägema rahulikke vilja- või heinakoormaga veoautosid, vahest ka mõnd äkilisemat Opel Kadetti, muutusid ralliareenideks, kus kihutasid tõsiselt kiired masinad. Alguses kuuldavalt ja siis ka nähtavalt ilmusid nad üksteise järel kusagilt ja kadusid sama kiiresti kuhugi mujale.

Lihtsalt kiire


Heli kiirus


Teine kosmiline kiirus


Valguse kiirus

Silence, I kill you!

Jeff Dunham - Achmed the Dead Terrorist

The story so far vol2

Juuli lõpus käis Viljandis folgipidu, kuhu kõik karvased ja sulelised kokku lendasid, et ise jämmida, teiste jämmimist kuulata ja jämmimise kõrvale õlut juua. Üle pika aja pistsin mina ka oma noka sinna kädistavasse linnupessa. Hommikul bussiga sai linna mindud. Tänavatel võis kohata virkamaid folgifänne, olek oli siiski suht uimane, telklad alles ärkasid. Veidi aega saigi linna peale chillitud, kambamehed said alles keskpäevaks hargi alla, aga kuna kontserdid algasid alles kella kahest, sai veel sinna ja tänna põigatud, Viljandi kaks randa risti põiki läbi käidud.

Igatahes, suurema osa pärimusmuusikast sain ma vabalavalt, sest kooner nagu ma olen ja üksjagu ignorant ka (ei tea, mis esineja eest võiks kroone välja käia), siis ei osanud ma kusagile mujale minna. Klassivendadega sai linnamägedes kontseridpaikade vastaskügastel tasuliste kontserdite "tasuta verisoone" kuulatud. Festivalirahvas musitseeris üksjagu kõnniteedel ka, kõigile kuulamiseks vaatamiseks. Kogu õhkkond oli hipilik ja vaba, muruplatsid olid täis seltskondi kitarridega.
Järgmine päev suurendasin oma kultuurišhokki ja käisin Tartus vabaõhuteatris "Sauna" vaatamas. Üsna mõistlik etendus oli, aga et kogu tekst oli wõro murrkakus, siis nii mõnigi "kild" läks minu jaoks kaduma. Sellegipoolest sai üksjagu naerda ja otseselt igav ei hakanud, "paljaid" naisi saunalaval näidati ka :D Kavas oli nende "paljaste" naiste koondnimetus paremini sõnastatud, praegu ei meenu kuidas täpselt.
Tagasi tulles arvasime, et oleks õige vahva uurida meie kaunist kodumaad ja mitte sõita õkva Viljandisse, vaid teha sisse mõni jänesehaak. Et otse nagunii Viljandisse ei saanud ja tee oli tähistatud ümbersõidumärkidega, siis see tegi meie jänsehaagitamise lihtsamaks. Kuid sellisest "standartsest" zigzagitamisest loomulikult ei piisanud. Nii keerasimegi me peateelt kõrvale Kolga-Jaani suunas. Peale depressiivsete eesti väikelinnade jäi tee kõrvalt meelde kõikjal laiutavad nõukogude võimu vaikivad mälestusmärgid - maha jäetud farmikompleksid, kõik viimseni sarnased nagu Säästumarketi kauplused. Tondilossid. Nendega võiks kuidagi midagi mingitmoodi teha. Aga ma ei kujuta ette mida. Igatahes ilusad nad ei ole.
Tagasi meie (eksi)rännakute juurde Tartust koju - ühel hetkel olime me igatahes eksinud :P See olukord ei kestnud kaua, ent piisavalt selleks, et luua ehtsat Niperaadi tunnet: "huvitav, kas see siin on õige tee?". Loomulikult ei olnud meil autos eesti atlast. Loomulikult! :) Lõpuks me siiski jõudsime sinka-vonka õigele teeotsale ja lõpuks ka edukalt koju.

Why so serious?

Juuli viimasel neljapäeval õnnestus mul CC Plaza esilinastusel ära näha selle suve meistriteos The Dark Knight. Kes ei ole veel millegipärast seda suurepärast mõrushokolaadi maitsmas käinud, siis teadmiseks, et te lasete käest ainulaadse kogemuse. Seda filmi peab kinos nägema! Film, mis on teinud kassat ligi 500 miljonit ainuüksi USA's. Film mille lavastajateks/stenaristideks on vennad Nolanid (Memento, The Prestige, Batman Begins). Film, mille aluseks on Batmani koomiks. Film, mis on kogunud hetkesisuga imdb.com ratingu 9.2/10 (246,111 votes). Film, kus Heath Ledger teeb ühe parima pahalase rolli filmiajaloos...Joker.
Film on kahtlemata tume ja sünge, mõne huumoriteraga. Üks nali on sõna otseses mõttes terav. Sisu ei klapi hästi seatud vanusepiiranguga  - alla 13. a mittesoovitatav. Nii noorel lapsel ei ole seal midagi näha. Olgugi, et teoreetilselt on tegu koomiksifilmiga, on sisu rohkem ja raskem, kui kolmes Spidermanis ja kahes Fantastilises Nelikus kokku. Võrdlus kannab rohkem, kui laulda suurteoste nagu The Shawshank Redemption registristes. Lõpp on üks parimaid, mida ma olen näinud. Ja paha on tõesti paha, ilma mingisuguse südametunnistuseta. Näiteks 3:10 to Yuma kaotas suuresti oma väärtuse minu jaoks just seetõttu, et kurikael ei pidanud oma liini lõpuni. Kui on veel võimalik, siis kindlasti minge ja vaadake see film ära. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli paar kohta, mis tundusid niivõrd viimistletud filmi puhul kergelt liimist lahti, aga see oleks juba liigne normine.
9.5/10

Mjäu...

Kassil on kõht tühi





Kass tahab tuppa





Kass tegutseb jälle

The story so far vol1

On koit, kuninglik loit,
valguse võit äratab maa.
Prii on taevapiir, esimene kiir
langemas on maale.

Öölaulupidu oli võimas. Kirjade järgi 70 000 - 100 000 inimest üheskoos laulmas, sinimustvalged lehvimas, sekka Gruusia lippe ja lipukesi. Poleks uskunud, et nii palju rahvast kohale tuleb. Eestlastele ikka meeldib koos laulda. Väikeste rahvaste asi. Alguses ei saanud hästi minema, aga palju head eesti muusikat Iffi ja Tõnis Mäe, Riho Sibula ja Toomas Lunge esituses lõi välku ja müristas laval, kohaletulnud rahvas maandas selle energia endasse ja õhtu hämarduses said patareid täis ning kõik müristasid nii hästi kui suutsid kaasa laulda. Tõnis Mägi ja Koit plaksutati lavale tagasi veel teisekski ühislaulmiseks. Sünergia oli võimas. Kõige muu argielulise jamamise kõrval oli jälle uhke tunne olla eestlane. Koogile lisas kirsi sama päeva õhtul Pekingis kettaheitekulla võitnud Gert Kanter. Vapustav! :) Isegi Savisaare kibedad kommetaarid ei suutnud meeleolu rikkuda. Olgu ta kuitahes oluline ärkamisaja ettur, aga viimaste käikudega on end igatahes matiseisu mänginud.
Umbes nädal aega tagasi sai käidud teisel vabaõhukontserdil "Kiri sõbrale". Minu meelest parim muusikute tuur, mis tänavune suvi pakkus. Tanel Padar, Birgit Õigemeel ja Tätte&Matvere - jackpot! Kui Tannut on kuulatud külluslikult nii lindilt ja live's ning Birgit kinnistus meeltesse eelmise aasta superstaarikonkursiga, siis Tätte ja Matvere loominguga polnud ma kuigi tuttav. Siiski - see väheke, mis kõrva oli jäänud, oli mulle meelt mööda ja ajast, mil ma VLÜ'd fännasin (jah, olid kunagi ka sellised ajad) jäädvustus Matvere kui üks lemmiklauljaid. Igatahes väga täpselt ma ei osanud oodata, mis nende kahe mehe lavale ilmudes juhtuma hakkab.
Niisiis - The Sun vedas rahva oma lugude akusttöötlustega õigesse vette, Birgit hoidis just parasjagu lippu kõrgel ja Tätte Jaan koos Matvere Markoga seilas finaalis purjede lehvides uhkelt kodusadamasse. Hetkest, mil Tätte suu lahti tegi, oli selge, miks rahvas nende kontsertidele tormi jookseb. Kahe sõbra mõnus lavaline olemine paistis kaugemale kui Kõpu tuletorni plinkimine. Lihtsad, kohati üsna humoorikad, lookesed, milles igaühes ka mõtetera peidus ja mahlakad jutustused vahepaladena laulude vahele ning mina olin müüdud. Ei olnud tunnet, et oleks kontserdil, kus on 500+ inimest, VIP loozid ja The Suni fännibutiik, vaid kusagil privaatselt omaette juttu vestmas. Publikuga suhtlemine oli loomulik ja vaba. Element, mis Tanelil vähem ja Birgitil rohkem vajaka jäi. Seda võinuks vabalt läbi öö kuulata, kui Tätte poleks üks hetk teatanud, et nüüd on pidu läbi saamas ja neil on jäänud laulda ainult...(mõttepaus)...kolm laulu :)
Veel kaks nädalat tagasi minnes sai üle pika aja taaskord käidud saartel. Ära sai nähtud ja tehtud niimõndagi huvitavat. Kõigepealt sai proovitud Virtsu sadama "gulinaariaosakond". Pole paha. Muhu saarel põrkasime kokku praegu Pekingis elutseva Marko Kaljuveeriga, kes oli sama hämmeldunud kui meiegi Liiva kaupluse ülivarajase sulgemiskellaaja üle. Siit väike vihje neile, kes toda kauplust peavad - kell 10:00 ei ole akspteeritav sulgemisaeg. Eriti suvel, kui rahval on kange soov oma sajalisi luhvitada ja kesvamärjuksega kadakatesse sukelduda. Ma ei või küll mürki võtta, aga ma olen üsna kindel, et Orissaare pood ja Kuressaare poed said Liiva poe potentsiaalsed kliendid kõik enda rüppe.
Kalarestoran Liival - minge sinna, kui järgmine suvi Muhusse satute (või hästi kiiresti jõuab sel suvel ka vist) - seal on need kõikse paremad kalapirukad, mida ma maitsnud olen. Muidugi päris ausalt öeldes - ega ma enne seda korda neid pirukaid just väga söönud ei olnud, aga ma arvan, et see seal oli päris ideaalilähendane.
Rääkides delikatessidest tuleb muidugi meelde Pädaste mõis ja sealsed gurmaanide kogunemised. Mõisahoone on nüüd kenasti üles vuntsitud ja pikk no-nii-vähemalt-kümne-aastane renoveerimine on andnud tulemuseks päris uhiuue väljanägemisega aadlimaja. Ka käsin ma sel aastal esimest korda ujumas. Kindluse mõttes mitu korda järjest.
Loomulikult ei unusta ma niipea üht eesti rallikoondise kadumaläinud talenti Murueite ja seda kuidas sai vene tümpsu saatel läbi Saaremaa kimatud. See oli midagi uut... :D Ja kõige olulisem ja tähtsam asjatamine - kallis sugulane Laisik pidas koos ühe teise pärissaarlasega kadakasel karja(heina)maal maha uhke sünnipäevaprasniku. Pidu oli igat pidi vahva. Sisaldas näiteks aardejahti ja ohtrat heinategu. Ehk siis kes tahtis ja soovis sai kapten Murueide eestvedamisel ära proovida kuidas heinad saadu pannakse. Aktiivne puhkus ja pärast kerge suplus. Võrkpallimäng Murueidega jäi aga jälle paremaid aegu ootama. Ilmataat hoidis viimase hetkeni vihma kinni, aga keset ööd hakkas sadama ja jäigi sadama. Päris pikalt ja põhjalikult. Ma avastasin oma sisemise macgavyeri ja suutsin oma telgi peaaegu vihmakindlaks teha, kasutades kättesaadavaid materiale. Ööpimeduses ei saanud hästi arugi, aga hommikul oli telkide sekka üks läbivettinud poku tekkinud.

Selle nädala viimane laupäev

Eelmine postitus, mis rääkis mingist sisuanalüüsist "Kuidas Maailm Ringi Käib"...ma järgmine hommik vaatasin drafti üle. Selgus, et see on pigem sisemine puhatustuli ja pihitool kui postituskõlblik kirjutis. Ja nii avalik ma ei ole, et südaöist põlemist teie arvutiekraanidele kõrvetada. Pole vajalik.
Igatahes. Võibolla teab keegi Norra heliloojat Edvard Griegi. Ma tegin temast ükskord ammu ammu tagasi muusikatunnis ettekande. Et lõpptulemus audentne saaks, panin ma töötamise taustaks plaadimasinasse tolle mehe the best of - Peer Gynt'i albumi. Ja juba esimese korraga hakkas meeldima ja nii ma siis kuulasingi seda plaati nii 8-10 korda läbi. Ikka meeldis. Siiani meeldib. Sest ma olin/olen suur ulme fänn. Griegi muusika tabas selles valdkonnas minu kujutusvõimet naelapea pihta. Iga lugu oli uus seiklus kusagile maagilisse kohta. Ükski teine klassikaline või moderne helilooja seda pole suutnud. Kuni siiani.
Nimelt - umbes 5 aastat tagasi korraldati siinmail lauluvõistlus Fizz Superstaar, mille pani kinni noor plika Kerli Kõiv. Siis tuli vaikus. Pool dekaadi. Selle ajaga sai noorest plikast noor naine. 2008 aasta suvel ilmus tema debüütalbum "Love is dead". Ja see on üks parimaid plaate mida ma üle pika aja olen kuulnud. Muinasjutt on tagasi!
Kerli lugudes on midagi müstilist, segast ja metsikut. See on nagu viimane Bourne triloogia (parimaid filme üldse kunagi tehtud) osa- kõike on parasjagu, kõik osad tasakaalustavad teisi osasid, iga hammasratas liigub et lükata edasi naabrit.
Samas on kõik nii segane, et ühelegi joonisele - diagrammile on seda võimatu manada. Ja just see ongi see maagia, mis lööb kuulamisel fantaasiameele lõkendama. Vähemalt mul. Ja mul on olnud veidi tagasisidet - ma ei ole ainus kellele Kerli muusika meelib. Ilmselt meeldib ka ameeriklastele, sest tänases Postimehes oli uudis, et Kerli album on top 200 enim müüdud albumi seas.  Go Kerli! Kerli album on kolmas geniaalne eesti album, mis mulle otsast otsani meeldib. Teised kaks on Tanel Padar and The Sun - Greatest Hits ja Sobe - Love Pioneers. Loodan, et sinna nimekirja tuleb lisa.

Täna käisin ostsin endale inglise keele grammitika õpiku, sest on tunda mõnigates olukordades, et kergelt roostes on oskused. Mul ei ole probleeme inglise keelest aru saamisega või rääkimisega - need tulevad iseenesest. Nagu eesti keel. Aga kui mõnd pikemat teksti kirjutama tuleb hakata, vat siis lööb küll vahest näppu kramp - "mis eessõna siin tulebki kasutada?". Ega ma ei usu, et mu eesti keelgi ideaalne on, kirjakeelest rääkimata ja ilmselt tuleks kõrvale osta ja läbi vaadata ka eesti keele grammatika. Eriti mis puudutab komasid. Ja üldse üks põhjustest, miks ma peale päevikuefekti seda blogi üleval pean, on võimalus treenida oskust omi mõtteid võimalikult tiheldalt fookusesse suunata, sest ma kipun vahest rääkimisega laiali valguma. Ja see on halb.

Üks mu parimatest sõpradest tegi ära meheteo ja sai endale kraadi sisse. Bakakraadi. Õnnitlused Magic'ule! Sündmus ise juhtus juba paar nädalat tagasi ja talgudki said maha peetud, aga nii tähtis sündmus tuleb ikkagi võimalikult mitu korda ära mainida. Seoses sellega küsiti ka minu käesti nii mitu setu korda, millal mina oma baka lõppu näen. Iga küsimisega hakkasin ma mõtlema, et kuramus, millal tõesti. Ei ole nagu enam mingi pikk maa minna, enamus on juba maha sörgitud, need viis ainet + lõputöö...pole hullu midagi. Ennemalt mulle ei meeldinud, mul seda üht ja sama küsimust aina ja aina küsitakse. Aga nüüd ma leidsin, et nii tegelikult paremgi, sest see küsimus paneb mind ebamugavalt nihelema ja ajab lõppkokkuvõttes ka tegudele. Nii et mida rohkem küsite, seda kiiremini saab tehtud :D

Järgmise nädala lõpus algab mul puhkus. Lõpuks. Ma olen märganud, et nii 85% inimestest puhkab ära esimese kahe suvekuuga. Mulle tundub, et need kõikse paremad suveilmad alles augustis algavadki. Ehk siis lõpevad tavaliselt vihmad ja suvi näitab lõpuks mis ta väärt on. Pluss olen ma põhimõtteliselt iga aasta augustis Muhusse sattunud, mis põhimõtteliselt tähendab midagi täiesti erinevat - võib ka öelda, et muinasjuttu.

Lõpetuseks - kuulake Kerli albumit "Love is dead". Youtube's ja MySpace's on enamik lugusid täiesti olemas. Me out. For now. Ahjaa...see kinnas...kinnas kannatab veel natuke :)

Siia pidi tulema pikka ja põhjalik postitus...

...aga see postitus läks liiga pikaks ja põhjalikuks ja keegi ei oleks seda viitsinud lõpuni lugeda. Mitte et igavuse pärast. Lihtsalt tekst on liiga toores ja mina liiga väsinud praegu, et seda redigeerima hakata. Igatahes postitus tuleb. Sest mul on aeg jälle postitada midagi. Kaua see blogi siin niisama tühja seisab. Mul on ammu juba vajadus midagi tarka öelda, nüüd hakkasin ütlema ja tuli 50 lehekülge süvaanalüüsi ulme, muusika, naiste, filmide, pidutsemise, lammaste lugemise jms. kohta. Väga segane, väga pikk tekst...vaim tuli peale...lihtsalt keset ööd.
Lühidalt mainiks ära, et keegi laiskloomaline viskas mulle kinnast või saabast või kivi. Ei oot...kiva loopis ju see...neiu...sest kiva oli raske. Oli, mis ta oli, selle klaarime ka ära peagi. Murueit, Ally teine osa ootab minu käes - et sa teaks. Pealegi pole ammu trehvanud. Tegelikult on sellel rindel kindaid loopiva sugulasega asjalood veel hullemad...õnneks on vähemalt Saaremaa Rally 2008 tulemas kunagi sügisel ja seda ma ei jäta kindlasti vahele. Sest eelmine aasta oli liiga äge. Aga enne saab Laiskloom veel aasta nooremaks. Äkki saab selle suhtes midagi ette võetud. Näed siis, mu tubli viirusetõrje sai skännerimisega hakkama. Mu arvuti on viitusevaba. Aga see ei ole üldse enam tarvilik ega vajalik teave. Nii et kes seda luges - pole vaja meelde jätta. Tegelikult oleks tagumine aeg magama minna.
Tegelikult on vaja ikka pidevalt kirjutada, muidu tuleb kõik ühe hooga paisu tagant ja siis on paras segadus.

Jälle Tallinn

Puhkus on nüüd päris mitu päeva ajalugu. Töö tahab tegemist. Aga eemalolek pealinna mürast laadis mu patareid jälle kenast täis.
Puhkus algas kohe kahe plussiga. Ma soetasin endale vähe soliidsema fotokaamera ja sama päeva õhtul toimus Laululahingu finaal. Kergemuusika kooride esituses on suurepärane kuulamiselamus. Kuigi ma ise kõlan lauldes nagu katkine pasun, meeldisid mulle koolis alati muusikatunnid, kus terve klass pidi mõnd laulu esitama. Tüdrukud laulsid nagu ööbikud ja poisid tulid bassiga juurde ning see häälte segunemine tekitas vähemalt minus tunde, et näe, päris hästi oskan/oskame laulda. Ühtegi laulukonkurssi me ilmselt võitnud ei oleks, aga mõnus oli ikkagi. Eriti kui sattusime mõne eriti meeltmööda laulu peale ja suutsime/tahtsime sellele veidi sügavamat dünaamilist mõõdet anda kui lihtsalt äralaulmine.
Uuest kaamerast ma siia veel pilte ei pane. Ma elan end ennem peegelkaamera maailma sisse. Aga on paar elementi, mis mulle juba päris tugevasti imponeerivad. SD mälukaart uues kaameras on 4 korda suurem kui xD vanas, samas hind on sama võrra kordi madalam. Fokusseerimine on väga kiire ja pikemate zoom'i tarvis toetab kaamera VR (Vibration Reduction) tehnoloogiat. Lisaks RAW võimalus, mis näitab "kui sügavale jäneseurg ulatub".
Puhkuse ajal sai trimmeriga müratud. Ta on meil päris vanake juba ja oma tujudega, aga kui lõpuks tööle hakkab, siis niidab nagu Brad Pitt'i pilk naisi. Koduümbruse rohuplatsid jäid minust päris viisakad maha. Puud ladusin ka kuuri ära. Olin natuke tubli.

Pähklikohv Radissonis

Täna avastasin veidi Tallinna koorekihti. Murueit tutvustas mulle Radisson SAS penthouse restorani imelist vaadet. Kilpkonna-Onu rääkis õiget juttu, et kes nii kõrgel elab, sel peavad ikkagi tiivad olema. Või raketimootoriga liftid...mis seal ka olid...vähemalt minu kõrvad löödi kenasti lukku. Üle- ja alakoormus on ühed vahva asjad, lifti pidurdades on tunne nagu tõmbaks vesipiibust sahmakat, aga õnneks see tunne möödub kiiresti (vastukõndiv politseipatrull ei aima midagi) ning ei kahjusta närvi -ja hingamissüsteeme. Kuigi ma olen üsna kindel, et 10-15 korda järjest üles-alla sõites lõpeb „pilveserval jalgu kõlgutamas“. Narkomaanidele süstalde asemel kõrged hooned kiirete liftidega!
Igatahes oli väga kena Murueite üle pika aja laivis näha. On teine koguaeg lennus mandri, saare ja põdramaa vahel, hea kui jalg vahepeal maha puutub. Üritas mind meelitada maale puid lõhkuma ja peenraid tegema. Aga vaata kui tulengi, mis siis saab...? Pannkooki äkki? :D Peenardamisega on muidugi see lugu, et kui ma kord juba labida kätte võtan, siis ärkab minu sisemine Monk: kõik ääred ja nurgad peavad jääma võrratusse sümmeetriasse. Selline täppistöö aga võtab väga palju aega ja tavaliselt muutub mu ema kurgi- ja porgandiseemnetega kole närviliseks: "Aitab küll, päris kenad peenrad on juba. Pane…pane need lood ja mall maha! Hakkame külvama."
Ma avardasin taas oma kohvihorisonti ja fikseerisin uue maitse - pähklikohvi. Nagu kunagi Singer Vinger laulis:„…ei midagi erilist…“, üsna lähedane sulanud pähklišokolaadile. Teisest küljest jälle: ma ei ole mingi eksperthindaja. Siiski ma teen edusamme: nüüd ma olen ära proovinud juba kahte sorti eksootilist kohvi. Varsti olen spetsialist valmis. Igatahes seltskond ja vaade Tallinna linnale summutasid kohvi tuimuse.
Muide, Murueit, kui sa seda teksti lugema juhtud, siis jah, lõvi on tõepoolest Lviv linna sümbol.

Ah-haa - päike

Kevad on käes. Nüüd on ta küll käes. Lumi on põhimõtteliselt sulanud. Teed on kuivad. Ja linnud laulavad. Hästi soe on ka. I like it :)

Mulle meelib jogurt

Kes võis arvata, et ühes väikses topsis nii palju jogurit peidus on. Süües ei pane tähelegi, paar lusikatäit ja ongi otsas. Aga kui seesama tops kotis "plahvatab" on jogurtit piisavalt, et seda majaehitusel mördina kasutada. Go figure. Igatahes sain koti puhtaks, ainult kerge aroom reedab veel juhtunut.
Muide, Balti jaama tuvid on metsistunud. Või õigemini linnastanud, inimestega liiga harjunud. Nad teavad, et inimestest pole neile ohtu oodata ja nüüd nad teevad täiesti ülbelt (minu) peast mõne sentimeetri kaugusel vigurlendu. Neil peaks olema mingi kordinaator, nagu need rohelistes vestides tüübid lennukikandjatel, kes vehivad, millal on õige aeg õhku tõusta jms. Võite küsida, et kas ma olen siis mõne tuviga ka reaalselt kokku põrganud. Vastus - ei. Siia sobiks vähe nihestunud analoogina ütlus "aukuv koer ei hammusta". Ma ise arvan ka, et ma olen kergelt paranoiline ja teen sääsest elevanti, aga mulle ei meeldi pidevalt kõndida nagu filmi "Linnud" võtteplatsil, kus tuvid (filmis olid kajakad) ümber minu "napikaid" teevad. Mõnikord tundub, nagu ma peaks tuvidele teed andma...
Vaatasin ära filmi "2 days in Paris". Väga viis film. Soovitan. Dialoog on terav ja humoorikas. Ma naersin päris palju. Meeutas Kevin Smith'i filme. Kaks peaosalist, väike tegevusraadius (Pariis) ja palju-palju dialoogi.

Saagu kevad!

Talvel on ikka kummalised kombed. Ikka viimasel minutil, nagu laisk tudeng, näitab mida on võimeline tegema, aga samas on õige aeg lootusetult maha magatud. Ja kuigi ma olen kergelt lumefiil, ei ole märtsi lõpus maha sadanud hanged need, mis mulle meeldiks. Sest need hakkavad ju sulama...ja üsna kiiresti. Lootusetul kiiresti isegi. Tundub lausa, et ilmavana lasigi taevaluugid valla ainult sellepärast, et defineerida kevade algust läbi uputuse. Peale seda kui terve talv on nahka läinud. Aga miks ma siin üldse kurdan ilma üle nagu vanaeit? Kevadveed on ju märtsi/aprilli loomulik osa nii ehk teisiti. Indeed, aga vaadake, ma elan Tallinnas ja siin linnas ei ole enamikel teedel õiget kanalisatsiooni, küll aga on ülipalju autosid, trolle ja busse ja kui kogu see kupatus nüüd nädalavahetuseks välja hõigatud +10'ga sulama hakkab, siis on kõnniteel liikumine tõeline vene rulett. Kas jõuad kuivade riietega punktist A punkti B või mitte? Mina näiteks ei ole nii mõnigi kord jõudnud. Kõrvaltvaatajale on see tasuta komöödia, mulle külm dušš krae vahele. Sõna otseses mõttes. Kõik "talvekuud" sadas ja sadas ja teede ääred olid lompe täis ja pidevalt tuli hiilida, et selja tagant mõni suurem pritsija (a'la buss, troll jms.) ei tuleks. Ja just nüüd kui oli lootust, et saab jälle ristiinimese kombel liikuda, sajavad alla rekordpaksud hanged, et lihtsalt heast peast sulama hakata. Ei no tere kevadet!

Stop & Go

Vana aasta oli ja uus tuli. Meie külas oli tulestik, millist enne polnud nähtud. Neli minutit vastu taevast. Selles sai üks plahvatuslik video, millele vast ainult uus Rambo film vastu saab.
Kinos käisin jälle. Cloverfield - väga bueno kollifilm, üle pika aja Hollywoodi õnnestumine.
Eksamid said joonde, kaks kõva kivi jahvatasin pulbriks. Koos sellega algas ka uus semester uute kividega.
Kodus on nüüd natukene suurem telekas. Aitab Lus Mariat vaadata küll.
Tallinna külmkapp hakkas peale uut aastat lällama ja lasi gravitatsioonil uksega mürada. Nüüd saime kokkuleppele, külmik hoiab ust mõnda aeg enda ligi ja tõstmise asemele saab seda jälle a.v.a.d.a. To be continued...to freeze.
Piljardis käisin paar korda. Vorm pole just kõige hullem, aga väga kiidelda ka ei saa. Võrkpalli pole teab mis ajast katsunud.
Korter sai läikima löödud. Nüüd võivad külalised jälle ilma põrandale vaatamata vabalt ringi käia :P Okei, nii hull olukord ei olnud, aga palju kenam sai küll.
Lisaks sai ära proovitud uued bussipileti hinnad, elatud rekordilised 3 nädalat ilma täiendatavate varudeta pealinnas, vaadatud ära mõned filmid, tööl uus graafik paika pandud ja veidi pidutsetud.
Foo Fighters (lemmikrokkarid hetkel) pidi Eestisse tulema - valealarm (doh!)
Tööl sai veeautomaadis läte tühjaks - päev otsa janus (doh!)
Peaaegu oleks loomaeda läinud - kella kolmeni lahti talvehooajal, kool & töö iga päev vähemalt kella kolmeni. (doh!)
Murueit käib tihedalt Eesti vahet ja mind ei ole teda vastu võtmas (doh!... :D)
OK, see viimane oli provokatsioon.


PS. Kui mehe väline ilu on pöördvõrdeline mõistusega ja ilu on vaataja silmades, siis kas mehe intelligents on pidevalt ajas muutuv funktsioon?
Algallikas: murueide blogi