Täna avastasin veidi Tallinna koorekihti. Murueit tutvustas mulle Radisson SAS penthouse restorani imelist vaadet. Kilpkonna-Onu rääkis õiget juttu, et kes nii kõrgel elab, sel peavad ikkagi tiivad olema. Või raketimootoriga liftid...mis seal ka olid...vähemalt minu kõrvad löödi kenasti lukku. Üle- ja alakoormus on ühed vahva asjad, lifti pidurdades on tunne nagu tõmbaks vesipiibust sahmakat, aga õnneks see tunne möödub kiiresti (vastukõndiv politseipatrull ei aima midagi) ning ei kahjusta närvi -ja hingamissüsteeme. Kuigi ma olen üsna kindel, et 10-15 korda järjest üles-alla sõites lõpeb „pilveserval jalgu kõlgutamas“. Narkomaanidele süstalde asemel kõrged hooned kiirete liftidega!
Igatahes oli väga kena Murueite üle pika aja laivis näha. On teine koguaeg lennus mandri, saare ja põdramaa vahel, hea kui jalg vahepeal maha puutub. Üritas mind meelitada maale puid lõhkuma ja peenraid tegema. Aga vaata kui tulengi, mis siis saab...? Pannkooki äkki? :D Peenardamisega on muidugi see lugu, et kui ma kord juba labida kätte võtan, siis ärkab minu sisemine Monk: kõik ääred ja nurgad peavad jääma võrratusse sümmeetriasse. Selline täppistöö aga võtab väga palju aega ja tavaliselt muutub mu ema kurgi- ja porgandiseemnetega kole närviliseks: "Aitab küll, päris kenad peenrad on juba. Pane…pane need lood ja mall maha! Hakkame külvama."
Ma avardasin taas oma kohvihorisonti ja fikseerisin uue maitse - pähklikohvi. Nagu kunagi Singer Vinger laulis:„…ei midagi erilist…“, üsna lähedane sulanud pähklišokolaadile. Teisest küljest jälle: ma ei ole mingi eksperthindaja. Siiski ma teen edusamme: nüüd ma olen ära proovinud juba kahte sorti eksootilist kohvi. Varsti olen spetsialist valmis. Igatahes seltskond ja vaade Tallinna linnale summutasid kohvi tuimuse.
Muide, Murueit, kui sa seda teksti lugema juhtud, siis jah, lõvi on tõepoolest Lviv linna sümbol.
Igatahes oli väga kena Murueite üle pika aja laivis näha. On teine koguaeg lennus mandri, saare ja põdramaa vahel, hea kui jalg vahepeal maha puutub. Üritas mind meelitada maale puid lõhkuma ja peenraid tegema. Aga vaata kui tulengi, mis siis saab...? Pannkooki äkki? :D Peenardamisega on muidugi see lugu, et kui ma kord juba labida kätte võtan, siis ärkab minu sisemine Monk: kõik ääred ja nurgad peavad jääma võrratusse sümmeetriasse. Selline täppistöö aga võtab väga palju aega ja tavaliselt muutub mu ema kurgi- ja porgandiseemnetega kole närviliseks: "Aitab küll, päris kenad peenrad on juba. Pane…pane need lood ja mall maha! Hakkame külvama."
Ma avardasin taas oma kohvihorisonti ja fikseerisin uue maitse - pähklikohvi. Nagu kunagi Singer Vinger laulis:„…ei midagi erilist…“, üsna lähedane sulanud pähklišokolaadile. Teisest küljest jälle: ma ei ole mingi eksperthindaja. Siiski ma teen edusamme: nüüd ma olen ära proovinud juba kahte sorti eksootilist kohvi. Varsti olen spetsialist valmis. Igatahes seltskond ja vaade Tallinna linnale summutasid kohvi tuimuse.
Muide, Murueit, kui sa seda teksti lugema juhtud, siis jah, lõvi on tõepoolest Lviv linna sümbol.
3 comments:
nonii, sugulane ka ellu ärgand.. maipühadeks saarde ei tule? riisuma, röövima ja põletama?
Kuulu järgi riisusite ja põletasite kõik lehed juba ära ja röövimine pole päris minu teema.
Otse loomulikult juhtun ma seda lugema, kuidas saaks üldse muudmoodi. :)
Nende kohvide koha pealt - ma kardan, et Sinust ei saa mitte spetsialisti, vaid ma rikun Su ära lihtsalt - kohvijoomine ei ole mitte voorus - ma olen üks halb näide sellest. :p :D
Post a Comment