
Fakt number üks: Joss Whedon on geenius. Vähemalt, mis puudutab televisooni. Firefly, Buffy the Vampire Slayer ja Angel on kõik suurepärased sarjad. Fakt number kaks: 2007 aasta lõpus ja 2008 alguses oli Hollywoodis paanika. Stenaristid steikisid ja nõudsid rohkem raha, eriti mis puudutas DVD'de müügi pealt saadavat kasumit ja Internetis streamitavat meediat. Stenaristide ühing kuulutas, et ükski nende liige ei tohi produtsentide ühinguga läbirääkimiste ajal kirjutada tekste ei filmidele ega sarjadele. Keeld ei laienenud aga Internetis esitletavale meediale, sest nii uuele meediumile lepingud puudusid.
Nii otsustaski Joss Whedon oma kaaskondlastega sel segaduste ajal niisama tühja passimise asemel lavastada ja levitada Internetis superkangelaste lühimuusikali Dr. Horrible's Sing-Along Blog. Eelarve oli pea olematu ja näitlejad antsid oma panuse lihtsalt heast tahtest.
Mingisuseid erilisi lootusi projekti edukuse kohta ei olnud. Kuid kui esimene peatükk (Act I) kodulehel huvilistele kättesaadavaks tehti, kukkus lehekülge üleval hoidev server ülekoormuse käes lihtsalt kokku. Huviliste arv ületas kõik ootused. Ka kahte järgmist peatükki (Act II ja Act III), mis koos esimesega moodustavad ühtse terviku, saatis meeletu edu. Vähe sellest, iTunes'i veebipoe virutaalsetelt riiulitelelt krahmati soundtrack'i miljonite kaupa, tuues tegijatele sisse ligikaudu 2,6 miljonit dollarit. Lisaks igasugune muu ninn-nänn (T-särgid jms.) ja loomulikult 2008. aasta lõpus ilmunud ja ohtralt lisamaterjali sisaldav DVD, mis näiteks Amazon.com veebipoes on ülipopulaarne. Isegi Time ajakiri tunnustas Whedoni projekti ja paigutas selle 15ndale kohale 2008. aasta saavutuste hulgas. Kui kõik see tundub järjekordse üldise hullusena, siis tõepoolest, seda ta on. Aga hea põhjusega, sest Dr. Horrible's Sing-Along Blog on 2008. aasta üks kõige lahedamaid filme. Mina olen seda 42. minutit puhast geeniaalsust mitu korda uuesti vaadanud ja jätkuvalt on see sama värske ja naljakas kui esimesel korral. Kõik, kes elavad USA's saavad seda vaadata täiesti tasuta siit. Kes hetkel ameerika pinnal ei resideeru, võib appi võtta näiteks Youtube'i.
Nii otsustaski Joss Whedon oma kaaskondlastega sel segaduste ajal niisama tühja passimise asemel lavastada ja levitada Internetis superkangelaste lühimuusikali Dr. Horrible's Sing-Along Blog. Eelarve oli pea olematu ja näitlejad antsid oma panuse lihtsalt heast tahtest.
Mingisuseid erilisi lootusi projekti edukuse kohta ei olnud. Kuid kui esimene peatükk (Act I) kodulehel huvilistele kättesaadavaks tehti, kukkus lehekülge üleval hoidev server ülekoormuse käes lihtsalt kokku. Huviliste arv ületas kõik ootused. Ka kahte järgmist peatükki (Act II ja Act III), mis koos esimesega moodustavad ühtse terviku, saatis meeletu edu. Vähe sellest, iTunes'i veebipoe virutaalsetelt riiulitelelt krahmati soundtrack'i miljonite kaupa, tuues tegijatele sisse ligikaudu 2,6 miljonit dollarit. Lisaks igasugune muu ninn-nänn (T-särgid jms.) ja loomulikult 2008. aasta lõpus ilmunud ja ohtralt lisamaterjali sisaldav DVD, mis näiteks Amazon.com veebipoes on ülipopulaarne. Isegi Time ajakiri tunnustas Whedoni projekti ja paigutas selle 15ndale kohale 2008. aasta saavutuste hulgas. Kui kõik see tundub järjekordse üldise hullusena, siis tõepoolest, seda ta on. Aga hea põhjusega, sest Dr. Horrible's Sing-Along Blog on 2008. aasta üks kõige lahedamaid filme. Mina olen seda 42. minutit puhast geeniaalsust mitu korda uuesti vaadanud ja jätkuvalt on see sama värske ja naljakas kui esimesel korral. Kõik, kes elavad USA's saavad seda vaadata täiesti tasuta siit. Kes hetkel ameerika pinnal ei resideeru, võib appi võtta näiteks Youtube'i.
Sisust ei tahaks nagu eriti midagi rääkida, kõige parem on see ise ära vaadata. Ärge saage minust valesti aru, tegu ei ole Wall-E stiilis universaalse asjaga. Kõigile inimestele ja vanusegruppidele see loomulikult ei sobi, aga vähemalt nakkavate muusika ja laulude pärast võiks igaüks vähemalt korra pilgu peale visata. Ja siis amazonist DVD tellida :D
Väike stiilinäide Act II'st (pilt on veidi mõlkis).