Sünnipäevapizza

Kolmapäeval jõudis üks klassivend päevade lugemisega taaskord 360 peale. See auväärne sündmus teenis talle +3 respekti* ja minupoolsed õnnesoovid mehise käepigistusena. Möllu pidasime maha Roccal Mare** kaubanduskeskuse pizzarestoranis, kus tellisime kolme mehe peale ühe suure peopizza ja kolm väikest jooki sinna kõrvale. Et päris käest ära ei läheks, jäime seekord Aura*** mahlade juurde. Koju jõudes oli väljas juba kottpime. Ulme.

*-nalja mõistmiseks vajalik eelnev RPG kogemus
**-pole üldse kindel, kas see on õige kirjapilt
***-tasumata reklaam

See blogi sissekanne sai teoks tänu esimese klassi internetile tavaklassi vagunis.

Päkapikud juba käivad

Eile (täpsemini juba üleeile) potsatas postkasti esimene jõulukink - ajakirja Proceedings of the Estonian Academy of Sciences: Chemistry 2006. aasta septembrikuu number. Ma kirjutasin jõuluvanale juba ammu oma soovist ja jõulukuu eelnädalal läkski mu soov täide. Linnuke siristas, et antud teosele pidi tulema lisa. Vähemalt triloogia. Hoidke silmad lahti kodanikud keemiahuvilised! Mina asun igatahes lugema.

PS. Täna tuli Tallinnas l.u.m.i maha. Paks ja kohev nagu mu vanaema kass. Ainult et mitte sama valge. Kass siis. Aga lumi oli ä.g.e. Vähemalt hommikul, kui sahad polnud veel kõikjale jõudnud ja lund sisse soolanud. Ma tahan veel lund, palju-palju-palju lund! Lund! Kohe! Muhahahahaaaahahaaaa! Ja et kõikidel äärealade elanikel ja eriti vanuritel oleks selleks imeliseks talvemuinasjutuks toit varutud, küte olemas ja tervis korras...sest nii palju lund oleks (logistiline) katastroof. Ja samas see oleks nagu täiega äge ja ruuliks sajatuhandega. Ilma iroonia, ilma sarkasmita. Jah ma tean, mul on lume fetiš. Sue me! :-D

Sobe uus plaat

Tartu bändil Sobe ilmus peale viieaastast vaheaega uus album. Nende 2002 aasta esikkauamängiv on minu lemmikplaatide top5's kindlal kohal olnud algusest peale. Tõsiselt mõnus lennukas ja kergelt unelev soft-rock-pop muusika tõmbasid mind esimese kuulamisega käima. Solisti liizi megahää vokaal lisas tordile veel kirsi tippu. Ma olin täisti müüdud, täpselt nagu nende CD, mis leidis auväärse koha minu plaadiriiulil. Üks vähestest plaatidest, mille eest ma olen raatsinud raha välja käia.
Nüüd, nagu välk selgest taevast, ärkas bänd täiesti nullist uuesti ellu. Ja kohe koos plaaditäie lugudega. CD'l nimeks Tabatud Hetk. Rõõmu kui palju. Või siiski mitte... Külastus nende enne-täiesti-korraliku-kollase-oranzi-disaniga-nüüd-üdini-masendava-lilla(sic!)-värvilahendusega internetikodusse algas kohe hoiatavate märkidega.
Esiteks polnud enam liizi :( Solistiks on mingi uus kutt "omapärase tämbriga". Mina oleks ainult kuulamise (lehel on striimitavad demod) põhjal pakkunud, et laulab over 35 something naisterahvas, kelle lauluhääl loperdab kõvemini kui õhuauku sattunud lennuk.
Teiseks oli patriootlikkuse tuuled kohale puhunud eestikeelsed laulusõnad eelmise plaadi inglise lyricute asemel. Eestis on minu jaoks käputäis bände, kes oskavad eestikeelseid sõnu muusikasse valada; sõnad, what aren't just another lyrics ja muusikaline taust, mis ei ärata minus esimese kuulamisega ja-mis-siis-jõehobu tunnet. Sobe uue plaadi refräänide sõnu kuulates tekkis mulle tunne nagu viibiks külapeol, kus esineb Sulo vms tegelane oma mõttetute ballaadlauludega. Ma ei ütle, et Love Pioneers (2002 a. plaat) ingliskeelesed sõnad prentendeeriks Nobeli kirjanduspreemiale (kuigi nad olid üle keskmise head), aga oma lauludes tegid nad "klikk" ja läksid täpselt oma kohale nagu vinnastatud padrun.
Lõpus, kui juba meeleheitlikult klõpsisin lugusid läbi lootuses leida vähemalt head muusikat kõige selle jama otsas...siis ma ei leidnud seda. Ei mingit leidlikust, ei mingit sünergiat, ei mingit elu. Tundus nagu oleks neid relvaähvardusel mängima sunnitud. Ilmselt oli relvaks kivioda, mis neid eriti ei innustanud, sest tulemus on igav.
Mis juhtus inimesed? Kuidas muutus nooruslikuslik popbänd ebalevaks Raadio Elmari (ja pealegi mitte eriti heaks) eetritäitjaks? Ärge ostke seda plaati. Kui kusagil peaks veel Love Pioneers'i müüdama, siis ostke hoopis see. Või küsige minu käest kuulata.

Külmad ilmad

Sügistuuled nõelavad vihasemini kui turris herilased. Piisas vaevalt minutiks hõlma lahti hoida ja tulemuseks on, et käisin täna Neo-angiini ostmas. Urin...

Teistmoodi pilt

Mulle meeldib fotograafia. Enamus mu klõpsudest on kas loodusest või sõpradest-tuttavatest. Aga mõnikord tuleb tahtmine proovida midagi muud. Üks žanr, mis mulle eriti sümpatiseerib, on minimalism. Igasugused märgid näiteks - maksimaalne info minimaalse pingutusega. Või siis natüürmort, vaikelu, stiliseeritud lakoonilisus. Millegipärast on mul sellises stiilis väga raske head pilti saada või täpsemalt sellist pilti, millega ma ise rahul oleks. Eks ma osaliselt ajan selle kaamera süüks :P Siin on üks õnnestunud "haruldus". Ideaalne valgus, laconicism at it's best. Ei ole just kõige elavam pilt, mida ma olen teinud, but what can I say - I like order&symmetry :)

Tuntud ja tundmatud

Sel nädalal kohtusin ma ühe väga huvitava inimese ja seni tundmatu (nüüd juba tuttava) sugulasega. Selgus, et mul on ülikooliprofessorist vanaisa onutütre mees - materjaliteadlane, spetsialiseerumisega pooljuhtidele. Ülimalt edukas oma alal - tema leiutatud päikesepatarei element on USA' s juba pikemalt aega seeriatootmises (teenides miljoneid dollareid) ja lendab NASA eksperimentaallennuki energiaallikana mööda ameerikamaa õhuruumi. Eestis arvati, et selliste päiksepatareide tööstuslikul tootmisel ei olevat tulevikku. Eesti Nokia, anybody? Sissejuhatuseks tehti väga põhjalik ülevaade laborist, kus V. töötab ja millega ta oma tööd teeb, alustades koopiamasinast ja lõpetades kõrgtehnoloogiliste kuumutusahjudega. Kuigi mulle sciencetalk meeldib, siis nii kõrge pilotaaž ja need surmasõlmed, mida mu kauge sugulane oma töö põhimõtteid selgitades tegi, olid küllaltki keerulised aru saada. Oleks pidanud Murueide kaasa võtma, kes keemiaterminoloogia eesti keelde tõlkinuks. Peale füüsika ja keemia sai päris tükk aega sai vesteldud kõikvõimalikel tsiviilteemadel. Alustades Muhu- ja Saaremaa kogemustest minu ja tema silme läbi, lõpetades Microsofti tootekvaliteediga. Fotode peal (mis rippusid kõikjal tema tööruumides ja sisaldasid mälestusi oh kui paljudelt komandeeringutelt üle maailma) nägin ära ka tema lapselapsed, kes on mulle teadaolevad minu kõige kaugemad sugulased.

Lumi => talv => jõulud

Täna sadas/sajab (vähemalt Tallinnas) maha teine korralikum lumevaip. And me like it :) Kooli minnes oli väga kompu olemine, vastupidiselt eelnevate päevade ebamugavale ilmale. Mõnusalt pehme talveilm, lumi pudistas näkku, tuult peaaegu et ei olnudki ja temperatuur võis olla mingi 0...-1 kraadi. Väga jõululik tunne võttis võimust. Murueit juba ammu kirjutab oma blogis, et tahaks jõule. Täna tahtsin mina ka. Täismängu: piparkookide magusat maitset, jõuluküünaldes kuuske hämaras toas, hapukapsaste-verivorstide valmistaise lõhnu ja talverõivais loodust (fotokas saab jälle tööd) ning kingituste lunastamise protsessi - kes mida jõuluvanale ette kannab ja kui edukat ta seda teeb :) Aga sinna on veel natuke aega - kuu ja nädalake veel otsa. Jään ootama.

Öised jalutuskäigud

Kell näitab sügavat keskööd. Mina istun siin, teen oma blogi sissekandeid ja äkitselt kuulen koridorist mingit askeldamist. Pikalt sahistatakse. Lõpuks saab uudishimu minust võitu ja lähen piilun läbi ukseaugu, mis asju seal nii hilisel tunnil aetakse; ja näen mina mida? Koera viiakse jalutama! Ka paar korda enne on selle koeraga öösel jalutama mindud. Millegipärast meenub Tuhkatriinu lugu ja kuidas tõld keskööl kõrvitsaks ning tõllahobused hiirteks muutusid. Samas meenub ka Dracula komme öösiti oma õelaid tegusid toimetada. Siit võib igaüks need kaks klassikut kokku liita ja oma muinasjutu saada. Have fun!

PS. Praegu tuleb telekast mingi dokfilm rinnahoidjate ajaloost. Kas näiteks teadsite, et push-up rinnahoidja tõstab rindu? Või et rinnahoidjad 100 aastat tagasi olid teistsuguse disainiga kui tänapäeval? Olege ikka normaalsed Kanal 2. Kell kolm öösel pole küll prime time, aga võiks ikkagi mõelda, mida telepurki paisata. Näidake kasvõi MacGyveri korduseid, need on ka harivamad.

Militarism ja turism, kes neid suudaks lahutada

Skyland sai täna kutse külastada üht aktiivse puhkuse veetmise kompleksi (sry, ei oska sellele kohale paremat nimetust anda, süüdistage hilist kellaaega). Kui me kohale jõudsime, siis oli päike juba loojunud ja pimedus hakkas maad võtma. Hämaras oli raske kõiki ehitisi adekvaatselt hoomata ja minu hinnang kompleksile võis sellevõrra langeda. Kõige esimene objekt, mida meile demonstreeriti oli väidetavalt ainukene Eestis eksisteeriv NATO standarditele vastav harjutusrada. Teate ju küll, selline nagu filmidest nähtud - seinad, millest üle ronida, traadid, mille alt läbi roomata, veetakistused, millest läbi sumbata jms. Rada pidi isegi nii hea olema, et Kaitseliit käib seal harjutamas ning on üks Erna retke osadest. Mina ei saanud aru, mis seal nii erilist oli, et ei sõjavägi ega Kaitseliit ega ükskõik kes teine, ei ole suutnud sarnast konstruktsiooni kokku panna. Mõne meetri kõrgune torn raja alguses oli vast keerulisim element valmis ehitada. Ülejäänu suudab iga vähegi naela ja haamrit käes hoidnud mehepoeg kokku klopsida. Sisuliselt oli seal paar erinevas mõõdus jalgpallivärava raami ja paar töödeldud puulatti. Võibolla on see ebaadekvaatne hinnang, kuivõrd päevavalgust oli järele jäänud näpuotsatäis ja maad kattis päris korralik lumevaip, aga see on minu hinnang sellegipoolest.
Tagapool oli terve trobikond erinevaid lasketiire erinevatele relvadele ja erineva vajadusega liikuda ühest kohast teise (teatelaskmine?). Sõda saab seal korralikult mängida, pluss omanik ütles omavat ka täiesti töökorras soomukit. Ööbimisvõimalusi olevat 150nele inimesele, vajadusel rohkemailegi. Stressi väljaelamiseks täiesti sobiv paik, keset pakse metsi.
Üldiselt võis reisiga rahule jääda, seda enam et ma sain tasuta süüa, mis on alati hea näitaja :)

Fotonädal: VII foto

Fotonädala viimane foto. Tehtud Kuivastus selle aasta maikuus. Kindlasti üks mu parimaid klõpse; viide väga erilisele kohale - Muhumaale. Täiesti teine maailm: vaiksem, kindlam, rahulikum. Muust maailmast täiesti eraldi. Tegelikult alles hiljuti suurlinna käras elades olen ma seda eriliselt hindama hakanud. Kuigi reisiaja kokkuhoiu huvides ma pooldan silla ehitamist üle Suure väina, katkestaks püsiühendus selle maailma erakliku olemuse.

Fotonädal: VI foto

Mulle meeldivad puhtad värvid. Ja valgus. Ja minimalism. Ja märgid/sümbolid. Tänane, kuues, pilt on just selline, mis neile nõudmistele vastab. Me like it :)

Fotonädal: V pilt

Mul on palju pilte teedest, mis kuhugi viivad, sest see teemaatika on fotograafilisel kui ka abstraktsel tasemel alati sobiv. Nagu audreyhepburnlik "väike must kleit".
Tänane pilt on teest, millel ei ole kurve, kuid on selline postkaardilikult maaliline mekk. Eriti meeldib mulle taevas - täpselt õiget sügavsinist värvi mõnusalt lopsakate pilvetupsudega.

Fotonädal: IV foto

Fotonädala neljas foto on tegelikult mitmuses. Fotod, õigemini fotoreportaaz või -jutustus ühest kajakapaarist, keda ma kohtasin eelmise aasta suvel Muhus suvitades. Väga vahvad oli jälgida kuidas üks kajakas (isalind(?)) torpeedona vee alla kalastama sukeldus. Osav tüüp oli, hõljus-hõljus vee kohal ja siis äkki kukkus, splässsh, kivina lainetesse ja tuli kala nokas pinnale. Tegelikult eelnes edukale jahile mitu mitte nii edukat üritust. 

Päris mõnus on siin peesitada, aga pugu on veidi tühi.


Kallis, äkki oled nii nummi ja püüad lõunaks mõne kala.


Kõik on kompu kallis, sinu soov on mulle seaduseks. Täna saab kala. Toorelt.


Scanning, scanning...


Vaata sealpool paistab üks õige magus pala.


Lati "plätsss".


Minema pääses kurask...round 2.


"Tule kui leebe tuul...lendan sinu järel üle maa ja vee"


Oh mu vapper kalamees...


Ready, stady,...


...go!


Täna ei ole vist minu päev...jälle läks käest ära.


Hea küll kallis, lähme võtame midagi kalasadamast koju kaasa.


Kas keegi liigutas seal all?


Jap, keegi kohe kindlasti liigutas.


Kus sa poed kala?


Kätte sain!

Fotonädal: III foto

Kirjutasin siin mõnda aega tagasi Saaremaa rallist. Nüüd siis üks pilt ka jutu illustreerimiseks. Väga rallilik pilt minu meelest.