Poolteist nädalat hiljem on seis järgmine. Ühe läpaka (ACER'i marki), keeras Ubuntu mõneti tuksi. Tekkis konflikt akukontrolleri(?) ja linuxi vahel. Aku ei tahtnud enam laaduda. Ülejäänud raalidel (neid on 4) tuksub Maverick rõõmsalt edasi. Minu igivanal Ordil (5 aastane) jookseb Ubuntu üsna käbedasti. Mõneti isegi kiiremini kui Windows XP seda suutis. Algne sisselogimine on poole minuti teema ja Chrome'i kasutades avaneb browser mõne sekundiga. Ka ülejäänud programmid on üsna nõtked. Openoffice'i pakett asendab MS Office't täiesti adekvaadselt. Mis mulle aga eriti meeldis oli see, et Windows 7 stiilis leiti üles kõik vajalikud draiverid ja installiti need automaatselt. See tähendab, et peale installeerimise lõppu sai oli heli ja pilt kohe korras, wifi ja fn klahvid töötasid jms. Väga äge!
Muidugi on Ubuntul ka omad vimpkad. Mitme kõvaketast koormava programmi paralleelne kasutamine tõmbab linuxil hinge üsna kinni. Näiteks kui midagi netis tõmmata, samal ajal midagi streamida ning ka netis surfata, siis hakkab hiire kursor silmnähtavalt "kakkuma". XP uriseks küll sellise olukorra peale, aga niimoodi laggima ta pole veel hakanud. Vaikimisi filmivaatlusprogramm oli üsna kohmakas ja vajas välja vahetamist. Sama kehtis IM programmmi kohta.
Ma olen elus linuxit kasutanud äärmiselt minimaalselt. Nüüd igapäevaselt "harjutades" peab tõdema, et Windowsi asendab see igati hästi. Netti saab kohe minna, chattida saab ka. Filmi ja muusika jaoks on kõik olemas. Aga kui on soov kapoti all midagi taustapildist keerulisemat muuta, siis alguses võib natuke kohmetuda. Windows 7 on, tuleb tõde tunnistada, tunduvalt tavakasutajasõbralikum.. Samas kui kasutaja kannab tiitlit "pädev", on linuxis kruvid ja mutrid palju mugavamalt enda käe järgi ära sättida. Kui ainult viitsimist on. Lisaks tundub mulle, et igasugune programmivalik linuxi süsteemidele on märksa mitmekesisem.
No comments:
Post a Comment