2008/11/03

Kuidas loomad elavad

Aleksei Turovski üks mu lemmikinimesi. Juba lapsena köitsid mind tema mõnusad jutud loodusest ja loomadest. Turovski entusiastlik stiil lihtsalt kutsub kuulama. Juba mõnda aega räägib ta Raadio 2 hommikusaates Silmad Lahti jutukesi erinevatest loomadest. Pajatanud on ta juba näiteks eeslist, rasvatihasest, anakondast ja kukkurkuradist. Kes ei ole R2 kuulaja või on kogemata mõne lookese kõrvust mööda lasknud, siis R2 kodukal on võimalik neid võimalik uuesti kuulata.

Loomajuttude kuualmiseks klõpsa siia.

Liisingu ABC

On teil kunagi tulnud midagi liisida? Autot, maja, teekannu, väikest punast muruniidukit? Kui jah, siis teate, et teile antakse mingisugune kindel igakuine, tavaliselt konstantne, liisingmakse. Tavaliselt see lihstalt öeldakse teile või kaluleerite selle ise näiteks panga koduleheküljel. Ühel kindlal põhjusel oli mul vaja teada saada, mis maagiat need liisingukalulaatorid teevad. Kuidas on võimalik arvutada liisingu põhiosa ja intress nii, et üks kahaneb ja teine kasvab, samas kui kuumakse jääb ühtlaseks. Tuleb välja, et see ei olegi niivõrd raketiteadus kui ma arvasin, samas selle info leidmine Internetist oli niivõrd raske, et kahju oleks tulemusi lihtsalt enda teada jätta. Niisiis:

Kui kõik liisingumaksed makstakse vastava perioodi lõpus, leitakse liisingumakse suurus valemiga:

PMT = PV/a

kus PMT – liisingumakse suurus
PV – liisitava vara hind
a – rendifaktor

Rendifaktor arvutatakse nii:

kus n – liisinguperioodi pikkus (kuudes)
       i – aastane liisinguintressi

Kui esimene liisingmakse on nn. sissemakse (liisingmaksest erinev suurem makse, nt. 10% liisitava vara hinnast), siis leitakse kuine liisingmakse nii:

PMT=(PV - A)/a

kus A – liisingumaksest erinev (ette)makse.


Antud valemid arvestavad, et jääkväärtus on 0.

Kõik valemid on võetud siit: http://193.40.33.19/doc/Teema6Ivanova.doc

Do not vote!

Hulk Hollywoodi staare (Amy Adams, Jennifer Aniston, Kevin Bacon,  Halle Berry, Kate Bosworth, Leonardo DiCaprio, Jamie Foxx jpt.) on kokku tulnud, et ärgitada ameeriklasi mitte valima. See tähendab valima. Vist. Ma arvan.
Igatahes on need väga head kerge huumoriga kokku pandud kampaaniavideod. Miks Eestis midagi sellist ei tehta? Tegelikult kui järele mõelda, siis vist ikka on tehtud ka, aga mitte kunagi nii köitvalt kui kahes alljärgnevas videos.

I


II

Kes tahab saada järgmiseks USA presidendiks?

Üks päev on jäänud presidendivalimisteni USA's. Olgu tulemus üks või teine, ajaloolised on need valimised igal juhul. Variant A korral saab ameerikamaa endale esmakordselt mustanahalise presidendi, variant B annab esimese naisasepresidendi.
Kampaaniad algasid juba natuke rohkem kui aasta tagasi. Siis oli mõlemal parteil, demokraatidel ja vabariiklastel, 3-4 kanditaati, kellest aja edenedes hakkasid nõrgemad eelvalimistel saadud tulemuste põhjal välja pudenema. Kuni ühel hetkel jäi demokraatidel sõelale ühtviisi populaarsed endine first lady, nüüdne New York'i senaator Hillary Clinton ja Illinois'i senaator Barack Obama.

Nende toetusprotsendid oli enam vähem 50/50 ja kumbki ei tahtnud tükk aega alla vanduda. Partei oli kistud kahte suurde leeri; ent enamuses osariikides edestas Obama eelvalimistel napilt, aga kindlalt, Hillary't, mistõttu viimane otsustas ühel hetkel siiski loobuda.

Vabariiklaste kandidaat Arizona senaator John McCain tõusis esile palju varem ja sai naeru mugistades vastaspartei kraaklemist pealt vaadata. Tuleb mainida, et John McCain ei ole valimiskarussellis mitte esmakordselt. Ta proovis ka 2000. aastal, aga jäi siis teadagi kellele alla.

Ameerikas on hetkel väga palju probleeme, mis hädasti lahendust vajaks. Probleem nr. 1 on loomulikult ulatuslik majanduskriis. Täpsemini krediidikriis, sest ameeriklased laenasid ennast kinni (muide USA'l kui riigil on maailma suurim välisvõlg), ei jõudnud pankadele tagasi maksta ja oligi häda majas. Sõna otseses mõttes majas, sest paljudel inimestel on võlgnevuste tõttu oht kaotada oma kodu. Riik üritas teha, mis suutis, ostes üles kõrbema läinud maailma suurima krediidipanga AIG. Ent kriis ei ole veel sugugi läbi. Alles mõni nädal tagasi oli arutusel eelnõu, mille heakskiidul andnuks riik pankadele 750 miljardit!!! dollarit kriisist välja tulemiseks. Ja see oleks olnud alles algus. Igatahes ei tööta kriis mitte teps McCaini kasuks, kuna inimesed peavad probleemi tekitajaks praegust presidenti. Ja tõsi on, et McCaini võidu puhul võib karta veel nelja aastat W'd.
Täpselt samamoodi on suureks probleemiks tervishoid, mis USAs on erasektori käes. See omakorda on raviteenuste hinnad viinud paljudele vähemteenivatele inimestele kättesaamatusse kõrgusesse. Obama lubab võidu korral tekitada riikliku ravikindlustuse, mis tooks arstiabi ka vasemate elanikeni, samas kui McCain ärgitaks läbi maksusoodustuste inimesi endale ise tervisekindlustust hankima.
Iraagi suhtes käivad mõlemad kandidaadi välja lubadusi USA väed koju tuua. Tõsi, Obama lubab seda teha küll tunduvalt kiiremini (16 kuuga). Irooniline on fakt, et USA maksumaksjale on Iraagi sõda tohutu koorem (olles üks majanduskriisi põhjuseid), mille kulud ulatuvad sadadesse miljarditesse dollaritesse, samas kui Iraagi eelarve ülejääk sel aastal oli 80 miljardit ameerika dollarit.

Omaette ooper on asepresidendi kanditaadid. Eriti mis puudutab vabariiklasest Alaska kuberneri Sarah Pailinit.

Tema sõnavõtud meedias on olnud väga veidrad, kui mitte öelda täiesti idiootsed. Vähe sellest, et ta ei osanud vastata ajakirjaniku küsimusele: Mis on asepresidendi ülesanded?, on ta väitnud, et oskab navigeerida välispoliitikas, sest elab, ja pange nüüd tähele - Venemaa külje all. Ta on täisusklik kristlane, kindel abordi ja homode õiguste vastane. Nii kindel, et keeldus oma viienda lapse puhul kategooriliselt abordist, ehkki teadis, et laps sünnib Downi sündroomiga. Nii kindel, et keelustaks abordi ka verepilastuse ja vägistamise puhul (Alaskas on kõige rohkem vägistamiste juhtumeid USA's). Nii kindel, et rääkis avalikult geide seksuaalse orientatsiooni muutmisest läbi palvetamise.
Demokraatide asepresidendi kanditaat on "must hobune" Delaware senaator Joe Biden.

Tihipeale ta enne ütleb ja siis mõtleb. Kuid siiski ei ole ta niivõrd ohtlik valik kui Pailin.

Kampaaniad ise on olnud üsna räpased ja tobedad nagu poliitikale tavane. Vabariiklased on norinud Obama päritolu (need süüdistuse keskendusid küll rohkem tema nahavärvile), keskmise nime (Hussein = loomulikult peab ta olema terrorist) ja kiriku, kus ta jutlustel käis, preestri kallal. Viimane esitles ajakirjanduses üsna radikaalseid rassistlike ideid ja tõusis seetõttu lühikeseks ajaks meediastaariks. Täpselt nagu praegu on meedia tähelepanu all Joe the Plumber (a.k.a "keskmine" real-American). Teiste hulgas on Pailin nimetanud Obamat "tundmatuks" a'la "we dont know who he is", samas kui Pailin ise oma eraelust (tal on kodus alaealine lapseootel tütar) ega minevikust samuti rääkida ei suvatse.

Praeguste küsitluste põhjal juhib Obama McCaini ees mõne protsendiga pea kõigis olulistes osariikides. Samas on mõningaid arvamusi, et see on "võlts-edu". Ehk siis midagi sellist, et valged valijad ütlevad meelega küsitlustes üht, aga valimiskabiinis hoopis teist. Eks homme selgub tõde.

2008/11/01

Wall-E

Nõnda. Nüüd on siis lõpuks ometi ka Wall-E ära nähtud. Kui keegi veel ei tea, mis on filmi sisuks, siis väike kokkuvõte. Tulevikus on Maa mattunud prügi alla ja inimkond kolitakse ümber hiiglaslikku kosmosejaama. Väike robot Wall-E jääb Maale koristustöid tegema; ainsaks sõbraks ja kaaslaseks prussakas. Kuni ühel päeval saabub kosmoselaevaga teine, palju kaaasegsem, sond-robot Eve.



Peab ütlema, et esimesest treilerist alates olin ma kindel, et sellest tuleb üks äraütlemata hea film. Ja mu sisetunne ei petnud mind. Pixar on maha saanud animatsiooniga, mis tõmbab sisse ja enam lahti ei lase. Põhimõtteliselt on tegemist robotite armastuslooga. Väga veider konsept tegelikult. Ja samas ülimalt geniaalne ning täiesti pixarlik lahendus. On ju eelnevad filmid käsitlenud samasuguseid veidi hullumeelseid ideid. Kokkav rott, anybody?
Pixar näitab, kui lihtsate vahenditega on võimalik luua kaasahaarav lugu. Eriti arvestades, et filmi esimene pool sisaldab umbes nelja sõna dialoogi. Ometi on kõik paigas. Sissejuhatav lugu jutustatakse taustal ja sellest saavad aru ka "puhta lehena" filmi nägevad vaatajad. Peategelasete iseloomud on arusaadavad ning nende teod seetõttu alati looglised. Iga kaadriga liigub vaataja neile emotsionaalselt lähemale. Kahe roboti armastuslugu on nii südantliigutav, et ületab nummimeetril näidud "karvased kassipojad" ja "Titanicu lõpukaadrid".



Pixari filmist rääkides ei saa loomulikult üle ega ümber sellest tandemark huumorist, mis tabab iga kord, nagu old-school Michael Jordan, märki. Pixari nali on eatu, sellest saavad aru nii vana kui ka noor. Seda enam, et antud filmis on nali enamuses ka tekstitu ja põhineb situatsioonidel. Mr. Bean sõnatust huligaanitsemisest on asi küll kaugel. Siin on toon palju pehmem ja ausalt öeldes ka parem ja palju-palju-palju nummim :P
Et tegu on osaliselt ka Disney toodanguga, siis kohustusliku elemendina on loos sees ka väike moraliseeriv/inspireeriv element. Tõsi on, et inimene toodab oma elutegevuse käigus liiga palju prahti ning ei hooli eriti keskkonnast ja kui midagi ette ei võeta, siis lõpeb meie saatus päriselus analoogselt filmis nähtuga. Ühtlasi me liigutame liiga vähe ja sõltume liiga palju arvutitest (blogimine...oh seda irooniat...). Igatahes, mina tõusen nüüd püsti ja lähen teen värskes õhus ühe jalutuskäigu. Niivõrd kuivõrd värskes Mustamäe õhus.