Üks päev on jäänud presidendivalimisteni USA's. Olgu tulemus üks või teine, ajaloolised on need valimised igal juhul. Variant A korral saab ameerikamaa endale esmakordselt mustanahalise presidendi, variant B annab esimese naisasepresidendi.
Kampaaniad algasid juba natuke rohkem kui aasta tagasi. Siis oli mõlemal parteil, demokraatidel ja vabariiklastel, 3-4 kanditaati, kellest aja edenedes hakkasid nõrgemad eelvalimistel saadud tulemuste põhjal välja pudenema. Kuni ühel hetkel jäi demokraatidel sõelale ühtviisi populaarsed endine first lady, nüüdne New York'i senaator Hillary Clinton ja Illinois'i senaator Barack Obama.
Nende toetusprotsendid oli enam vähem 50/50 ja kumbki ei tahtnud tükk aega alla vanduda. Partei oli kistud kahte suurde leeri; ent enamuses osariikides edestas Obama eelvalimistel napilt, aga kindlalt, Hillary't, mistõttu viimane otsustas ühel hetkel siiski loobuda.
Vabariiklaste kandidaat Arizona senaator John McCain tõusis esile palju varem ja sai naeru mugistades vastaspartei kraaklemist pealt vaadata. Tuleb mainida, et John McCain ei ole valimiskarussellis mitte esmakordselt. Ta proovis ka 2000. aastal, aga jäi siis teadagi kellele alla.
Ameerikas on hetkel väga palju probleeme, mis hädasti lahendust vajaks. Probleem nr. 1 on loomulikult ulatuslik majanduskriis. Täpsemini krediidikriis, sest ameeriklased laenasid ennast kinni (muide USA'l kui riigil on maailma suurim välisvõlg), ei jõudnud pankadele tagasi maksta ja oligi häda majas. Sõna otseses mõttes majas, sest paljudel inimestel on võlgnevuste tõttu oht kaotada oma kodu. Riik üritas teha, mis suutis, ostes üles kõrbema läinud maailma suurima krediidipanga AIG. Ent kriis ei ole veel sugugi läbi. Alles mõni nädal tagasi oli arutusel eelnõu, mille heakskiidul andnuks riik pankadele 750 miljardit!!! dollarit kriisist välja tulemiseks. Ja see oleks olnud alles algus. Igatahes ei tööta kriis mitte teps McCaini kasuks, kuna inimesed peavad probleemi tekitajaks praegust presidenti. Ja tõsi on, et McCaini võidu puhul võib karta veel nelja aastat W'd.
Täpselt samamoodi on suureks probleemiks tervishoid, mis USAs on erasektori käes. See omakorda on raviteenuste hinnad viinud paljudele vähemteenivatele inimestele kättesaamatusse kõrgusesse. Obama lubab võidu korral tekitada riikliku ravikindlustuse, mis tooks arstiabi ka vasemate elanikeni, samas kui McCain ärgitaks läbi maksusoodustuste inimesi endale ise tervisekindlustust hankima.
Iraagi suhtes käivad mõlemad kandidaadi välja lubadusi USA väed koju tuua. Tõsi, Obama lubab seda teha küll tunduvalt kiiremini (16 kuuga). Irooniline on fakt, et USA maksumaksjale on Iraagi sõda tohutu koorem (olles üks majanduskriisi põhjuseid), mille kulud ulatuvad sadadesse miljarditesse dollaritesse, samas kui Iraagi eelarve ülejääk sel aastal oli 80 miljardit ameerika dollarit.
Omaette ooper on asepresidendi kanditaadid. Eriti mis puudutab vabariiklasest Alaska kuberneri Sarah Pailinit.
Tema sõnavõtud meedias on olnud väga veidrad, kui mitte öelda täiesti idiootsed. Vähe sellest, et ta ei osanud vastata ajakirjaniku küsimusele: Mis on asepresidendi ülesanded?, on ta väitnud, et oskab navigeerida välispoliitikas, sest elab, ja pange nüüd tähele - Venemaa külje all. Ta on täisusklik kristlane, kindel abordi ja homode õiguste vastane. Nii kindel, et keeldus oma viienda lapse puhul kategooriliselt abordist, ehkki teadis, et laps sünnib Downi sündroomiga. Nii kindel, et keelustaks abordi ka verepilastuse ja vägistamise puhul (Alaskas on kõige rohkem vägistamiste juhtumeid USA's). Nii kindel, et rääkis avalikult geide seksuaalse orientatsiooni muutmisest läbi palvetamise.
Demokraatide asepresidendi kanditaat on "must hobune" Delaware senaator Joe Biden.
Tihipeale ta enne ütleb ja siis mõtleb. Kuid siiski ei ole ta niivõrd ohtlik valik kui Pailin.
Kampaaniad ise on olnud üsna räpased ja tobedad nagu poliitikale tavane. Vabariiklased on norinud Obama päritolu (need süüdistuse keskendusid küll rohkem tema nahavärvile), keskmise nime (Hussein = loomulikult peab ta olema terrorist) ja kiriku, kus ta jutlustel käis, preestri kallal. Viimane esitles ajakirjanduses üsna radikaalseid rassistlike ideid ja tõusis seetõttu lühikeseks ajaks meediastaariks. Täpselt nagu praegu on meedia tähelepanu all Joe the Plumber (a.k.a "keskmine" real-American). Teiste hulgas on Pailin nimetanud Obamat "tundmatuks" a'la "we dont know who he is", samas kui Pailin ise oma eraelust (tal on kodus alaealine lapseootel tütar) ega minevikust samuti rääkida ei suvatse.
Praeguste küsitluste põhjal juhib Obama McCaini ees mõne protsendiga pea kõigis olulistes osariikides. Samas on mõningaid arvamusi, et see on "võlts-edu". Ehk siis midagi sellist, et valged valijad ütlevad meelega küsitlustes üht, aga valimiskabiinis hoopis teist. Eks homme selgub tõde.
