The story so far vol2

Juuli lõpus käis Viljandis folgipidu, kuhu kõik karvased ja sulelised kokku lendasid, et ise jämmida, teiste jämmimist kuulata ja jämmimise kõrvale õlut juua. Üle pika aja pistsin mina ka oma noka sinna kädistavasse linnupessa. Hommikul bussiga sai linna mindud. Tänavatel võis kohata virkamaid folgifänne, olek oli siiski suht uimane, telklad alles ärkasid. Veidi aega saigi linna peale chillitud, kambamehed said alles keskpäevaks hargi alla, aga kuna kontserdid algasid alles kella kahest, sai veel sinna ja tänna põigatud, Viljandi kaks randa risti põiki läbi käidud.

Igatahes, suurema osa pärimusmuusikast sain ma vabalavalt, sest kooner nagu ma olen ja üksjagu ignorant ka (ei tea, mis esineja eest võiks kroone välja käia), siis ei osanud ma kusagile mujale minna. Klassivendadega sai linnamägedes kontseridpaikade vastaskügastel tasuliste kontserdite "tasuta verisoone" kuulatud. Festivalirahvas musitseeris üksjagu kõnniteedel ka, kõigile kuulamiseks vaatamiseks. Kogu õhkkond oli hipilik ja vaba, muruplatsid olid täis seltskondi kitarridega.
Järgmine päev suurendasin oma kultuurišhokki ja käisin Tartus vabaõhuteatris "Sauna" vaatamas. Üsna mõistlik etendus oli, aga et kogu tekst oli wõro murrkakus, siis nii mõnigi "kild" läks minu jaoks kaduma. Sellegipoolest sai üksjagu naerda ja otseselt igav ei hakanud, "paljaid" naisi saunalaval näidati ka :D Kavas oli nende "paljaste" naiste koondnimetus paremini sõnastatud, praegu ei meenu kuidas täpselt.
Tagasi tulles arvasime, et oleks õige vahva uurida meie kaunist kodumaad ja mitte sõita õkva Viljandisse, vaid teha sisse mõni jänesehaak. Et otse nagunii Viljandisse ei saanud ja tee oli tähistatud ümbersõidumärkidega, siis see tegi meie jänsehaagitamise lihtsamaks. Kuid sellisest "standartsest" zigzagitamisest loomulikult ei piisanud. Nii keerasimegi me peateelt kõrvale Kolga-Jaani suunas. Peale depressiivsete eesti väikelinnade jäi tee kõrvalt meelde kõikjal laiutavad nõukogude võimu vaikivad mälestusmärgid - maha jäetud farmikompleksid, kõik viimseni sarnased nagu Säästumarketi kauplused. Tondilossid. Nendega võiks kuidagi midagi mingitmoodi teha. Aga ma ei kujuta ette mida. Igatahes ilusad nad ei ole.
Tagasi meie (eksi)rännakute juurde Tartust koju - ühel hetkel olime me igatahes eksinud :P See olukord ei kestnud kaua, ent piisavalt selleks, et luua ehtsat Niperaadi tunnet: "huvitav, kas see siin on õige tee?". Loomulikult ei olnud meil autos eesti atlast. Loomulikult! :) Lõpuks me siiski jõudsime sinka-vonka õigele teeotsale ja lõpuks ka edukalt koju.