Jeff Dunham - Achmed the Dead Terrorist
2008/08/26
The story so far vol2
Juuli lõpus käis Viljandis folgipidu, kuhu kõik karvased ja sulelised kokku lendasid, et ise jämmida, teiste jämmimist kuulata ja jämmimise kõrvale õlut juua. Üle pika aja pistsin mina ka oma noka sinna kädistavasse linnupessa. Hommikul bussiga sai linna mindud. Tänavatel võis kohata virkamaid folgifänne, olek oli siiski suht uimane, telklad alles ärkasid. Veidi aega saigi linna peale chillitud, kambamehed said alles keskpäevaks hargi alla, aga kuna kontserdid algasid alles kella kahest, sai veel sinna ja tänna põigatud, Viljandi kaks randa risti põiki läbi käidud.
Järgmine päev suurendasin oma kultuurišhokki ja käisin Tartus vabaõhuteatris "Sauna" vaatamas. Üsna mõistlik etendus oli, aga et kogu tekst oli wõro murrkakus, siis nii mõnigi "kild" läks minu jaoks kaduma. Sellegipoolest sai üksjagu naerda ja otseselt igav ei hakanud, "paljaid" naisi saunalaval näidati ka :D Kavas oli nende "paljaste" naiste koondnimetus paremini sõnastatud, praegu ei meenu kuidas täpselt.
Tagasi tulles arvasime, et oleks õige vahva uurida meie kaunist kodumaad ja mitte sõita õkva Viljandisse, vaid teha sisse mõni jänesehaak. Et otse nagunii Viljandisse ei saanud ja tee oli tähistatud ümbersõidumärkidega, siis see tegi meie jänsehaagitamise lihtsamaks. Kuid sellisest "standartsest" zigzagitamisest loomulikult ei piisanud. Nii keerasimegi me peateelt kõrvale Kolga-Jaani suunas. Peale depressiivsete eesti väikelinnade jäi tee kõrvalt meelde kõikjal laiutavad nõukogude võimu vaikivad mälestusmärgid - maha jäetud farmikompleksid, kõik viimseni sarnased nagu Säästumarketi kauplused. Tondilossid. Nendega võiks kuidagi midagi mingitmoodi teha. Aga ma ei kujuta ette mida. Igatahes ilusad nad ei ole.
Tagasi meie (eksi)rännakute juurde Tartust koju - ühel hetkel olime me igatahes eksinud :P See olukord ei kestnud kaua, ent piisavalt selleks, et luua ehtsat Niperaadi tunnet: "huvitav, kas see siin on õige tee?". Loomulikult ei olnud meil autos eesti atlast. Loomulikult! :) Lõpuks me siiski jõudsime sinka-vonka õigele teeotsale ja lõpuks ka edukalt koju.
2008/08/25
Why so serious?
Juuli viimasel neljapäeval õnnestus mul CC Plaza esilinastusel ära näha selle suve meistriteos The Dark Knight. Kes ei ole veel millegipärast seda suurepärast mõrushokolaadi maitsmas käinud, siis teadmiseks, et te lasete käest ainulaadse kogemuse. Seda filmi peab kinos nägema! Film, mis on teinud kassat ligi 500 miljonit ainuüksi USA's. Film mille lavastajateks/stenaristideks on vennad Nolanid (Memento, The Prestige, Batman Begins). Film, mille aluseks on Batmani koomiks. Film, mis on kogunud hetkesisuga imdb.com ratingu 9.2/10 (246,111 votes). Film, kus Heath Ledger teeb ühe parima pahalase rolli filmiajaloos...Joker.
Film on kahtlemata tume ja sünge, mõne huumoriteraga. Üks nali on sõna otseses mõttes terav. Sisu ei klapi hästi seatud vanusepiiranguga - alla 13. a mittesoovitatav. Nii noorel lapsel ei ole seal midagi näha. Olgugi, et teoreetilselt on tegu koomiksifilmiga, on sisu rohkem ja raskem, kui kolmes Spidermanis ja kahes Fantastilises Nelikus kokku. Võrdlus kannab rohkem, kui laulda suurteoste nagu The Shawshank Redemption registristes. Lõpp on üks parimaid, mida ma olen näinud. Ja paha on tõesti paha, ilma mingisuguse südametunnistuseta. Näiteks 3:10 to Yuma kaotas suuresti oma väärtuse minu jaoks just seetõttu, et kurikael ei pidanud oma liini lõpuni. Kui on veel võimalik, siis kindlasti minge ja vaadake see film ära. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli paar kohta, mis tundusid niivõrd viimistletud filmi puhul kergelt liimist lahti, aga see oleks juba liigne normine.
9.5/10
Film on kahtlemata tume ja sünge, mõne huumoriteraga. Üks nali on sõna otseses mõttes terav. Sisu ei klapi hästi seatud vanusepiiranguga - alla 13. a mittesoovitatav. Nii noorel lapsel ei ole seal midagi näha. Olgugi, et teoreetilselt on tegu koomiksifilmiga, on sisu rohkem ja raskem, kui kolmes Spidermanis ja kahes Fantastilises Nelikus kokku. Võrdlus kannab rohkem, kui laulda suurteoste nagu The Shawshank Redemption registristes. Lõpp on üks parimaid, mida ma olen näinud. Ja paha on tõesti paha, ilma mingisuguse südametunnistuseta. Näiteks 3:10 to Yuma kaotas suuresti oma väärtuse minu jaoks just seetõttu, et kurikael ei pidanud oma liini lõpuni. Kui on veel võimalik, siis kindlasti minge ja vaadake see film ära. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis oli paar kohta, mis tundusid niivõrd viimistletud filmi puhul kergelt liimist lahti, aga see oleks juba liigne normine.
9.5/10
2008/08/23
2008/08/21
The story so far vol1
On koit, kuninglik loit,
valguse võit äratab maa.
Prii on taevapiir, esimene kiir
langemas on maale.
valguse võit äratab maa.
Prii on taevapiir, esimene kiir
langemas on maale.
Öölaulupidu oli võimas. Kirjade järgi 70 000 - 100 000 inimest üheskoos laulmas, sinimustvalged lehvimas, sekka Gruusia lippe ja lipukesi. Poleks uskunud, et nii palju rahvast kohale tuleb. Eestlastele ikka meeldib koos laulda. Väikeste rahvaste asi. Alguses ei saanud hästi minema, aga palju head eesti muusikat Iffi ja Tõnis Mäe, Riho Sibula ja Toomas Lunge esituses lõi välku ja müristas laval, kohaletulnud rahvas maandas selle energia endasse ja õhtu hämarduses said patareid täis ning kõik müristasid nii hästi kui suutsid kaasa laulda. Tõnis Mägi ja Koit plaksutati lavale tagasi veel teisekski ühislaulmiseks. Sünergia oli võimas. Kõige muu argielulise jamamise kõrval oli jälle uhke tunne olla eestlane. Koogile lisas kirsi sama päeva õhtul Pekingis kettaheitekulla võitnud Gert Kanter. Vapustav! :) Isegi Savisaare kibedad kommetaarid ei suutnud meeleolu rikkuda. Olgu ta kuitahes oluline ärkamisaja ettur, aga viimaste käikudega on end igatahes matiseisu mänginud.
Umbes nädal aega tagasi sai käidud teisel vabaõhukontserdil "Kiri sõbrale". Minu meelest parim muusikute tuur, mis tänavune suvi pakkus. Tanel Padar, Birgit Õigemeel ja Tätte&Matvere - jackpot! Kui Tannut on kuulatud külluslikult nii lindilt ja live's ning Birgit kinnistus meeltesse eelmise aasta superstaarikonkursiga, siis Tätte ja Matvere loominguga polnud ma kuigi tuttav. Siiski - see väheke, mis kõrva oli jäänud, oli mulle meelt mööda ja ajast, mil ma VLÜ'd fännasin (jah, olid kunagi ka sellised ajad) jäädvustus Matvere kui üks lemmiklauljaid. Igatahes väga täpselt ma ei osanud oodata, mis nende kahe mehe lavale ilmudes juhtuma hakkab.
Niisiis - The Sun vedas rahva oma lugude akusttöötlustega õigesse vette, Birgit hoidis just parasjagu lippu kõrgel ja Tätte Jaan koos Matvere Markoga seilas finaalis purjede lehvides uhkelt kodusadamasse. Hetkest, mil Tätte suu lahti tegi, oli selge, miks rahvas nende kontsertidele tormi jookseb. Kahe sõbra mõnus lavaline olemine paistis kaugemale kui Kõpu tuletorni plinkimine. Lihtsad, kohati üsna humoorikad, lookesed, milles igaühes ka mõtetera peidus ja mahlakad jutustused vahepaladena laulude vahele ning mina olin müüdud. Ei olnud tunnet, et oleks kontserdil, kus on 500+ inimest, VIP loozid ja The Suni fännibutiik, vaid kusagil privaatselt omaette juttu vestmas. Publikuga suhtlemine oli loomulik ja vaba. Element, mis Tanelil vähem ja Birgitil rohkem vajaka jäi. Seda võinuks vabalt läbi öö kuulata, kui Tätte poleks üks hetk teatanud, et nüüd on pidu läbi saamas ja neil on jäänud laulda ainult...(mõttepaus)...kolm laulu :)
Veel kaks nädalat tagasi minnes sai üle pika aja taaskord käidud saartel. Ära sai nähtud ja tehtud niimõndagi huvitavat. Kõigepealt sai proovitud Virtsu sadama "gulinaariaosakond". Pole paha. Muhu saarel põrkasime kokku praegu Pekingis elutseva Marko Kaljuveeriga, kes oli sama hämmeldunud kui meiegi Liiva kaupluse ülivarajase sulgemiskellaaja üle. Siit väike vihje neile, kes toda kauplust peavad - kell 10:00 ei ole akspteeritav sulgemisaeg. Eriti suvel, kui rahval on kange soov oma sajalisi luhvitada ja kesvamärjuksega kadakatesse sukelduda. Ma ei või küll mürki võtta, aga ma olen üsna kindel, et Orissaare pood ja Kuressaare poed said Liiva poe potentsiaalsed kliendid kõik enda rüppe.
Kalarestoran Liival - minge sinna, kui järgmine suvi Muhusse satute (või hästi kiiresti jõuab sel suvel ka vist) - seal on need kõikse paremad kalapirukad, mida ma maitsnud olen. Muidugi päris ausalt öeldes - ega ma enne seda korda neid pirukaid just väga söönud ei olnud, aga ma arvan, et see seal oli päris ideaalilähendane.
Rääkides delikatessidest tuleb muidugi meelde Pädaste mõis ja sealsed gurmaanide kogunemised. Mõisahoone on nüüd kenasti üles vuntsitud ja pikk no-nii-vähemalt-kümne-aastane renoveerimine on andnud tulemuseks päris uhiuue väljanägemisega aadlimaja. Ka käsin ma sel aastal esimest korda ujumas. Kindluse mõttes mitu korda järjest.
Loomulikult ei unusta ma niipea üht eesti rallikoondise kadumaläinud talenti Murueite ja seda kuidas sai vene tümpsu saatel läbi Saaremaa kimatud. See oli midagi uut... :D Ja kõige olulisem ja tähtsam asjatamine - kallis sugulane Laisik pidas koos ühe teise pärissaarlasega kadakasel karja(heina)maal maha uhke sünnipäevaprasniku. Pidu oli igat pidi vahva. Sisaldas näiteks aardejahti ja ohtrat heinategu. Ehk siis kes tahtis ja soovis sai kapten Murueide eestvedamisel ära proovida kuidas heinad saadu pannakse. Aktiivne puhkus ja pärast kerge suplus. Võrkpallimäng Murueidega jäi aga jälle paremaid aegu ootama. Ilmataat hoidis viimase hetkeni vihma kinni, aga keset ööd hakkas sadama ja jäigi sadama. Päris pikalt ja põhjalikult. Ma avastasin oma sisemise macgavyeri ja suutsin oma telgi peaaegu vihmakindlaks teha, kasutades kättesaadavaid materiale. Ööpimeduses ei saanud hästi arugi, aga hommikul oli telkide sekka üks läbivettinud poku tekkinud.
Umbes nädal aega tagasi sai käidud teisel vabaõhukontserdil "Kiri sõbrale". Minu meelest parim muusikute tuur, mis tänavune suvi pakkus. Tanel Padar, Birgit Õigemeel ja Tätte&Matvere - jackpot! Kui Tannut on kuulatud külluslikult nii lindilt ja live's ning Birgit kinnistus meeltesse eelmise aasta superstaarikonkursiga, siis Tätte ja Matvere loominguga polnud ma kuigi tuttav. Siiski - see väheke, mis kõrva oli jäänud, oli mulle meelt mööda ja ajast, mil ma VLÜ'd fännasin (jah, olid kunagi ka sellised ajad) jäädvustus Matvere kui üks lemmiklauljaid. Igatahes väga täpselt ma ei osanud oodata, mis nende kahe mehe lavale ilmudes juhtuma hakkab.
Niisiis - The Sun vedas rahva oma lugude akusttöötlustega õigesse vette, Birgit hoidis just parasjagu lippu kõrgel ja Tätte Jaan koos Matvere Markoga seilas finaalis purjede lehvides uhkelt kodusadamasse. Hetkest, mil Tätte suu lahti tegi, oli selge, miks rahvas nende kontsertidele tormi jookseb. Kahe sõbra mõnus lavaline olemine paistis kaugemale kui Kõpu tuletorni plinkimine. Lihtsad, kohati üsna humoorikad, lookesed, milles igaühes ka mõtetera peidus ja mahlakad jutustused vahepaladena laulude vahele ning mina olin müüdud. Ei olnud tunnet, et oleks kontserdil, kus on 500+ inimest, VIP loozid ja The Suni fännibutiik, vaid kusagil privaatselt omaette juttu vestmas. Publikuga suhtlemine oli loomulik ja vaba. Element, mis Tanelil vähem ja Birgitil rohkem vajaka jäi. Seda võinuks vabalt läbi öö kuulata, kui Tätte poleks üks hetk teatanud, et nüüd on pidu läbi saamas ja neil on jäänud laulda ainult...(mõttepaus)...kolm laulu :)
Veel kaks nädalat tagasi minnes sai üle pika aja taaskord käidud saartel. Ära sai nähtud ja tehtud niimõndagi huvitavat. Kõigepealt sai proovitud Virtsu sadama "gulinaariaosakond". Pole paha. Muhu saarel põrkasime kokku praegu Pekingis elutseva Marko Kaljuveeriga, kes oli sama hämmeldunud kui meiegi Liiva kaupluse ülivarajase sulgemiskellaaja üle. Siit väike vihje neile, kes toda kauplust peavad - kell 10:00 ei ole akspteeritav sulgemisaeg. Eriti suvel, kui rahval on kange soov oma sajalisi luhvitada ja kesvamärjuksega kadakatesse sukelduda. Ma ei või küll mürki võtta, aga ma olen üsna kindel, et Orissaare pood ja Kuressaare poed said Liiva poe potentsiaalsed kliendid kõik enda rüppe.
Kalarestoran Liival - minge sinna, kui järgmine suvi Muhusse satute (või hästi kiiresti jõuab sel suvel ka vist) - seal on need kõikse paremad kalapirukad, mida ma maitsnud olen. Muidugi päris ausalt öeldes - ega ma enne seda korda neid pirukaid just väga söönud ei olnud, aga ma arvan, et see seal oli päris ideaalilähendane.
Rääkides delikatessidest tuleb muidugi meelde Pädaste mõis ja sealsed gurmaanide kogunemised. Mõisahoone on nüüd kenasti üles vuntsitud ja pikk no-nii-vähemalt-kümne-aastane renoveerimine on andnud tulemuseks päris uhiuue väljanägemisega aadlimaja. Ka käsin ma sel aastal esimest korda ujumas. Kindluse mõttes mitu korda järjest.
Loomulikult ei unusta ma niipea üht eesti rallikoondise kadumaläinud talenti Murueite ja seda kuidas sai vene tümpsu saatel läbi Saaremaa kimatud. See oli midagi uut... :D Ja kõige olulisem ja tähtsam asjatamine - kallis sugulane Laisik pidas koos ühe teise pärissaarlasega kadakasel karja(heina)maal maha uhke sünnipäevaprasniku. Pidu oli igat pidi vahva. Sisaldas näiteks aardejahti ja ohtrat heinategu. Ehk siis kes tahtis ja soovis sai kapten Murueide eestvedamisel ära proovida kuidas heinad saadu pannakse. Aktiivne puhkus ja pärast kerge suplus. Võrkpallimäng Murueidega jäi aga jälle paremaid aegu ootama. Ilmataat hoidis viimase hetkeni vihma kinni, aga keset ööd hakkas sadama ja jäigi sadama. Päris pikalt ja põhjalikult. Ma avastasin oma sisemise macgavyeri ja suutsin oma telgi peaaegu vihmakindlaks teha, kasutades kättesaadavaid materiale. Ööpimeduses ei saanud hästi arugi, aga hommikul oli telkide sekka üks läbivettinud poku tekkinud.
Subscribe to:
Posts (Atom)